Täna on minu viimane päev AKÜ kommunikatsioonijuhina. Kui ma 2013. aastal AKÜsse tulin, siis ma ei arvanud iial, et jään nii kauaks ja et kestliku arengu teemad muutuvad selle aja jooksul üksikute hullude hobist igapäevasteks arutlusteemadeks. Selle eest tuleb tänada teid kõiki, sest selle muutuse lõime me koos! 

Jagan teiega kuue AKÜs töötatud aastaga saadud kolme kõige olulisemat õppetundi. Endalegi üllatuslikult on need väga lihtsad asjad, milleni jõudmiseks tuli läbi teha päris pikk tee.

1. Väike sihtgrupp on sõber

Kui ma õhinaga AKÜsse tulin, siis arvasin, et väikeste mööndustega võiksime jõuda laia sihtgrupini – rääkima võimalikult paljudega, et igaüks saaks oluliste teemade kohta infot. Ja loomulikult, kui nad juba selle info saavad, siis kindlasti soovivad nad muuta enda hoiakuid või käitumist, sest kes ei hooliks laste tervisest, põhjaveest, ookeanide olukorrast, heast haridusest, kemikaalivabast eluviisist jne?

Selgus, et tegelikult on inimestel pakilisemaid muresid ja nii intensiivselt jõuavad kestliku eluviisiga tegutseda vähesed. See ei tähenda, et teised ei hooliks – suured muutused ühiskonnas käivadki nii, et innovaatorid ja sädeinimesed veavad mingit teemat ja see võtab aega, enne kui muutub üldiseks hoiakuks.

Esimene õppetund – otsi üles enda valdkonna sädeinmesed ja tegele nende võimestamise, koolitamise ja aitamisega. Nemad omakorda on inspiratsiooniks järgmistele. Ma ei pea iga FB kommentaari autoriga vaidlema – see teeb mõlemal tuju pahaks ja lõpuks oleme veel rohkem veendunud, et teisel ei ole õigus.

2. Ideaalsuse lõks

Vaadates kestliku arengu eesmärke, saab igaüks meist väga palju teha, et maailma paremaks muuta – osta õiglaselt valmistatud kaupu, käia jala või bussiga tööl, süüa vähem liha, mitte kasutada plastikut ega ohtlikke aineid sisaldavat kodukeemiat. Välistada palmiõli, süüa ainult kohalikku mahetoitu, kasutada rohelist energiat, mitte osta loodust ja inimesi ära kasutavate suurkorporatsioonide toodangut (Unilever, Nestle jne)  ja olla nii terve, et ravimeid ei lähe vaja.

Väga sageli kuulsin ma väidet – ole ise kõigepealt ideaalne, siis hakka maailma muutma. Enne nagu ei tohiks. Kas sa sõidad vahel autoga või oled ostnud mõne plastpakendis asja? Jah? Ära siis üritagi rääkida, mida on suures pildis vaja muuta, sest Sa isegi ei saa ju sellega hakkama. Olgem ausad, paljud ei saagi ju bussiga tööle minna, sest graafik ei sobi, paljud ei saa prügi sorteerida, sest linn ei pakugi biojäätmete eraldi kogumist. Ma tõesti püüan olla plastikuvaba, aga mul on täiesti olemas pakendite kogumise kott ja see ei ole enamasti tühi. Aga kui ma soovin süsteemi muuta, siis ongi oluline rääkida põhjustest, mis on näiteks pakendisüsteemis viltu. Me peame rääkima, mida saan ma ise ära teha, mis osas peaks appi tulema ka riik ja milliseid muutusi tegema erasektor.

Teine õppetund – tee häid asju ja räägi sellest! Jah, me ei ela ideaalses maailmas ja vahel ei ole ideaalsed valikud isegi võimalikud. Aga kui lisaks isiklikele muutuste tegemisele anda ka sõpradele inspiratsioon ning rääkida ka sellest, mida oodatakse riigilt ja erasektorilt, on muutused võimalikud.

3. Hoia ennast!

Kui oled leidnud endale töö, mida armastad ja mille osas näed, et see annab ka tulemusi, on kerge ennast niimoodi töösse mässida, et see matab kõik muu. Ja ma ei mõtle ainult aega – iga valik, midame eraelus teeme, on ju mingisuguse mõjuga, olgu see keskkonnale või inimestele. Ja nagu me teame, siis ideaalseid lahendusi enamasti ei ole. Miks on mahebanaan kilekotis ja tavaline mitte? Kas hullem on autoga ökopoodi lahtise mahebanaani järgi sõita või see kilekotis võtta? Kui saan valida pakendivaba (palmiõliga) ja plastpakendis (palmiõlita) puhastusvahendi, siis kumb halb otsus on parem? Mida teha, kui 4-aastasele poisile ei ole võimalik taaskasutusest dressipükse osta, sest nad kasutavad kõik lõpuni ära?

Need küsimused olid lõputud, sest iga päevaga püüdsin olla parem inimene, teha paremaid valikuid ja seda tehes põlesin järjest rohkem läbi. Kuni sain aru, et tänases süsteemis ei olegi võimalik teha hirmus häid otsuseid ja minust oli rumal endale seada standardeid, mida polegi võimalik täita.

Kolmas õppetund  – tee endast parim ja kiida ennast! Iga päev on täis valikuid, elutempo on kiire ja alati on tunne, et midagi saaks veel teha. Aga Sa teed juba palju asju õigesti – märka neid, tunnusta ennast ja naudi elu ka siis, kui vein ei ole biodünaamiline või puhkama pidi sõidma lennukiga 😉

Asju, mida AKÜs õppisin, on tegelikult kümneid ja sadu. Suur aitäh teile kõigile, et olete viimase kuue aasta jooksul mind aidanud, inspireerinud, küsinud küsimusi ja teinud maailma muutvaid projekte!

Edaspidi aitab teid kõikides AKÜt puudutavates küsimustes meie uus juht Gea Kangilaski, minuga saab ühendust erameili kaudu. Kuigi asun maikuus uuele töökohale, jään edasi vabakutseliseks kestliku arengu koolitajaks ja räägin hea meelega maailma muutmisest või säästvast tarbimisest.

Kestlikult teie
Katrin

Foto: Video5 (täpselt sama, mis minu esimesel postitusel 2013. aastal).