Sündmused Valgevenes on avanud Eesti välispoliitiliste küsimuste Pandora laeka. Me võime küll enam-vähem üksmeelselt nõustuda, et Valgevene hiljutised valimised olid farss ning ebademokraatlikud, kuid välisriikide sekkumise osas me parimal juhul diskuteerime, halvemal juhul aga hoitamee suu kinni ja ootame, et valgusvihk naabrusriikidelt ära pöörataks. Umbes sama halb on ka oodata, et Euroopa Liit tugevaid seisukohti võtaks ning ise selle järgi ootama jääda. 

Idapartnerlus ei ole pelgalt sõnakõlks või asenduspoliitika – see põhineb solidaarsel regiooni edendamisel ja demokraatlike väärtuste kaitsmisel. Kogu idapartnerluse regiooni stabiilsusest oleme meie Eestis ja Baltikumis otseselt sõltuvad. Peame tegema omalt poolt kõikvõimaliku, et Euroopa idapiiririike tuua lähemale euroopalikele väärtustele ning üheaegselt vähendada Venemaa mõjuväljast. Valimistulemuste võltsimine, opositsioonikandidaadi riigist välja surumine ning rahumeelsetele protestidele märulipolitseivägivallaga vastamine ei ole mingisugune Ida-Euroopa action film, mida uudistest vaadata saab. See on reaalne julgeolekuoht Euroopale, mille osas silma pooleldi kinni pigistamine ja pealiskaudsete poliitiliste avalduste tegemine võib meile veel hiljem kätte maksta – vähemalt ideoloogiliselt. Kui niivõrd pöördelistel aegadel Euroopa Liit oma naabruspiirkondades demokraatlike väärtuste eest ei võitle, siis laseme raisku ka suure osa tööst ning investeeringutest, mida idapartnerluse arengule panustanud oleme. 

Baltikum, Euroopa pisiriikidest koosnev sovieti ajalooga Euroopa Liidu idapiir, ei ole kunagi olnud paremas poliitilises seisus kui täna. Me oleme Euroopa edulugu, keerulise taustaga demokraatiapöörde ning meeletu arenguhüppe läbi teinud digiregioon. 

Positsioneerudes ida ja lääne vahe peal, olles poliitiliselt osa läänelikust Euroopa Liidust ning paiknedes geograafiliselt Ida-Euroopas, on meil vastutus vahendada Lääne-Ida poliitilisi ja ideoloogilisi konflikte ning olla seejuures teenäitajaks kogu Euroopale. 

Keegi ei ootagi, et Eesti oma “revolutsioonilise abikäega” Valgevenet iseseisvalt vabastama läheks. Vaadake, mis riigis toimub – nad saavad iseenda revolutsiooniga täiesti suurepäraselt hakkama. Küll aga on meie võimuses avaldada poliitilist survet ebaseaduslikult moodustuvale valitsusele. Leedu on võtnud siinkohal täiesti ajalooliselt jõulise juhtrolli. Leedu parlament kuulutas Lukašenka illegitiimseks presidendiks juba nädal aega tagasi. Leedu president viitas mõni päev tagasi Lukašenkale kui “Valgevene endisele presidendile”. Need ei ole pelgalt poliitilised seisukohad. Leedu üheselt mõistetav vaade mitte ainult Valgevene ebaseaduslikele valimistele, vaid ka Lukašenko kuritegelikule võimuvõitlusele, on teadlik ideoloogiline positsioon. 

Eesti sekkumatus võib aga saada vastupidiseks signaaliks. Kõhklused Lukašenka valitsuse ebaseaduslikuks deklareerimisel õõnestab Ida-Euroopa püüdlusi demokraatiapöördeks. 

Valgevene tänaste sündmuste valguses ei ole meil mahti vaadata Euroopa poole. Mitte keegi ei tunne Valgevene rahvast ja ajalugu paremini kui meie, Baltikum. Me vajame hoopis tugevat Baltikumi juhtimist, millele ülejäänud Euroopa järgneda saab. Palun väga, Leedu on otsa lahti teinud – kus on meie teod?