“Haridus annab meile sügava arusaamise, et me oleme ühendatud üleilmse kogukonna kodanikena ja meie probleemid on vastastikuses seoses.” 

Ban Ki-moon, ÜRO endine peasekretär

Maailmakodanikuharidus (ka maailmaharidus, keskkonnaharidus, kestliku arengu haridus jpm) jagab teadmisi sellest, kuidas ülemaailmsed probleemid mõjutavad üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna igapäevaelu ja kuidas igaüks meist saab maailma käekäiku mõjutada. Sisuliselt on tegemist ka liblikaefekti äratundmisega – kui mina teen oma kodus miskit, mõjutab see kusagil kaugel kedagi, kelle reaktsioon jõuab kogu kupatusega taas minuni. Näiteks tarbin üksikisikuna palju ja mittekestlikult, saan lumevabad talved ja kliimapagulased. Käitun teiste inimestega inetult, saan osaks agressioonist. Laiendan metsa arvelt liigselt oma eluruumi, saan hoovi (soovimatud) kitsekesed ja rebased. 

Peame aduma, et absoluutselt kõikjal maailmas seistakse silmitsi keskkonnareostuse, kliimasoojenemise, ebavõrdsuse, rände ja teiste probleemidega. Mitte ainult meie riigis või regioonis. Maailmakodanikuharidust saanud inimene mõistab üleilmseid sõltuvussuhteid ja omab seetõttu empaatiat ja solidaarsustunnet teiste vastu. Maailmaharitud inimene on teadlik sellest, mis maailmas toimub ning võtab isiklikult ka seda, mis toimub väljaspool riigipiire. 

Maailmakodanikuharidust on Eestis õnneks võimalik saada läbi formaalse ja mitte formaalse õppe nii vanal kui noorel, nii priviligeeritumal kui vähem priviligeeritumal. Maailmaharidus on riiklikes õppekavades, täiskasvanute koolitusprogrammides, lauamängudes, televisiooni- ja raadioprogrammides. Internetiavarustest rääkimata. Ent statistika, sh Arengukoostöö Ümarlaua värske arvamusküsitlus näitab, et ikka ja jälle on teatud ühiskonna grupid vähem teadlikud kui teised. Naised on reeglina teadlikkumad kui mehed, noored (mõningate mööndustega) teadlikumad kui vanemaealised, eestikeelsed kodanikud informeeritumad kui venekeelsed. Järelikult ei ole me siiani leidnud sobivaid formaate vähemteadlike gruppide kõnetamiseks. Sest vaevalt, et nad vähem hoolivad. Nad lihtsalt (veel) ei tea. Peame leidma lood ja näited, mis  kõnetavad ja millega samastutakse. 

Armastame müüti, et eestlane on metsarahvas, kes loodust armastab, aga inimesi, eriti võõraid, mitte. Maailmaharidus käsitleb on muu hulgas ka keskkonnateemasid ja rännet. Arengukoostöö Ümarlaud uuris küllaltki bravuurikalt Eesti elanikelt, kumb vajab nende

meelest Eestis rohkem avalikku ja poliitilist tähelepanu — kas keskkond või migratsioon. Protsentuaalselt enim väärtustati mõlemat valdkonda võrdselt, kuigi, tõsi, keskkond sai kokkuvõtteks siiski rohkem hääli kui migratsioon. 

Koroonakriisiga seoses oleme sisenemas üleilmsesse majanduslangusesse. Küsisime Eesti elanikelt, kas selle kõige taustal peaksid Eesti ja Euroopa Liit suurendama investeeringuid kliima soojenemise pidurdamisesse ja keskkonnakaitsesse. Eestlane kinnitas oma loodusrahva kuvandit, vastates, et investeeringuid peaks igal juhul ühe- või kahepoolselt suurendama või vähemalt säilitama need praegusel kujul. Tõsi on, ajutise majanduslikud raskused või majanduspagulus tunduvad lihtsamini lahendatavad väljakutsed kui massiline kliimaränne või pöördumatud muutused kohalikus, meile armsaks saanud floras, faunas ja ilmastikus (jällegi need lumevabad talved). 

Maailmahariduse olulisimaks eesmärgiks on tagada võrdsed võimalused kõigile inimestele. Viimastel aastatel on võrdõiguslikkuse teemal ohtralt õli tulle valatud, peamiselt just teatud poliitikute poolt, kes on üritanud peatada valdkonnas tegutsevate vabaühenduste  rahastust või  ümber disainida projektivoore. Õnneks Eesti inimene siiski piisavalt empaatiline ja leiab, et mis tahes ebavõrdsuse vähendamist toetavate tegevuste rahastamist tuleb jätkata. Olgu tegemist ohustatud või mitteohustatud sihtrühmaga. Sest võrdsed võimalused peavad olema tagatud tõepoolest kõigile. Ka neile, kellega ei leita ühist keelt või maailmanägemust. 

Võib öelda, et maailmakodanikuhariduse  andjad (ja loomulikult rahastajad) on teinud seni väga head tööd. Teadlikkus globaalsetest probleemidest ja lahendustest ning julgus maailma asjades kaasa rääkida/lüüa tõuseb aasta aastalt. Küll aga peaks esmajoones vaatama otsa neile ühiskonnagruppidele, kelleni seni jõutud ei ole. Leidkem need lood, mis haaravad venekeelset inimest või tööriistad, mida saaks kasutada  kesk- või vanemaealised mehed. Mõlemad, muuseas, on ühiskonnakorralduse aspektist küllaltki suured ja mõjukad sihtrühmad.

Meie käitumisest, suhtumisest, otsustest ja tegudest sõltub see, millises maailmas meie ja meie lapsed elame. Seepärast on isikliku vastutuse küsimus heaks kodanikuks olemise osa. Hea kodanik on eelkõige maailmakodanik, kes on teadlik mis maailmas toimub ning võtab isiklikult nii seda, mis toimub tema koduõuel kui ka seda, mis toimub mujal maailmas.*

* MTÜ Mondo Maailmakool