Koos ühiskonna ja seal viibivate inimestega areneb keel edasi sellest ajast ja nendest normidest, mis eksisteerisid praeguste kulupeade nooruses. See tähendab kahjuks ka seda, et väljendid, mida pikalt kasutatud on, muutuvad ajas, nagu muutub ka nende tähendus.

Tegemist ei ole ole tsensuuriga ega sooviga mõjutada seda, kuidas ja mida keegi mõelda soovib. Oma mõtteist välja tulles jõuavad inimesed siiski tavaliselt avalikku ruumi, kas oma verbaalsete või kirjutatud avaldustega ning avalikus ruumis kehtivad reeglid, mis tagavad selle, et seal oleks võimalikult hea kõigil olla.

See tähendab, et igaühel on tõesti õigus öelda, milliseid väljendeid nende kohta kasutatakse ning millised on solvavad. See õigus kehtib kõikidele vähemustele, enamustele, suurematele ja väiksematele gruppidele. Nende, tihti kirjutamata reeglite vastu võivad eksida loomulikult kõik. On ebaloomulik eeldada, et me teame enne esimest suhtlust seda, kuidas mõni inimgrupp soovib, et neid kutsutakse. Või veelgi enam, soovib, et neid ei kutsuta. Samas, kui see on juba selge ja teada, näitab edasine käitumine inimese teadlikkust või teadmatust. Leida, et mustanahaliste kohta on halvemaid väljendeid, kui”neeger”, on nagu öelda, et nälgimisest hullem on nälga surra. Tõsi, aga head variandid ei ole kumbki.

Lõpptulemusena taandub ja asi sellele, kuidas me kutsuks näiteks rahvusvahelisel konverentsil oma mustanahalist vestluskaaslast ning kas me tahame hakata lisaks natuke ehmunud ümbritsevatele inimestele üle maailma hakata pärast seda pidama loengut Eesti või Läti lingvistikast. Aasta arvamusliider võiks ju teada, kui olulised on sõnad ning see, kuidas neid kasutada.

Artikkel on vastukaja Lauri Vahtre tänasele “Päeva teema” arvamusele.
Tänases “Päeva teemas” küsime, kas sõna “neeger” on eesti keeles halvustava alatooniga või mitte.

Loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/95879171/paeva-teema-mart-valner-lauri-vahtrele-valjendid-muutuvad-ajas-sona-neeger-ei-ole-enam-aktsepteeritava-alatooniga