Sõbrapäevanädal on Põhja-Ameerikas ja Euroopas üks peamisi ostupühasid – jäädes napilt alla mustale reedele, jõuludele ja viimastel aastatel ka küberesmaspäevale. Käesoleval nädalal heidame aga valgust tihtipeale ebamõistliku ostlemise laiemale mõjule ja ressursside jätkusuutlikkusele. Antud loos vaatame lähemalt šokolaaditööstuse kulisside taga.
Šokolaadid ja kompvekid on üks peamisi sõbrapäevanädala müügiartikleid, kuid teame ju paljud ka omast käest, et kingitud maiused kipuvad vahel ka seisma jääma ning hiljem prügikasti lendama. Selle eest on karmis tööstuses makstud aga otseses mõttes higi, vere ja pisaratega – läbi sunnitöö rakendamise, lapstööjõu kasutamise, põlismetsade hävitamise ja tervistkahjustavate töötingimuste. Meieni jõuab see kõik aga mõnekümne sendiste kuni paarieuroste šokolaaditahvlite näol. Ehk siis lühidalt – mis on roosa prügi hind?

Euroopa on ühtaegu nii maailma suurim kakao eksportija kui ka suurim šokolaaditööstus. Ka Eesti ei ole siin erand – aeg-ajalt käib muuhulgas ka meediast läbi, kuidas taaskord šokolaaditarbijate esiotsas troonime, koos Saksamaa ja Šveitsiga. Kui üleilmselt tarbitakse inimese kohta ligikaudu 0.9 kilogrammi šokolaadi aastas, siis Euroopas on see keskmine lausa 5.0kg. 

Eestis on see näitaja aga mõnevõrra veelgi kõrgem – 2020. aastal tarbisime lausa 8.8kg šokolaadi inimese kohta. Samas on siin oluline võtta arvesse, et Eestis ka raisatakse rohkem kui globaalne keskmine, visates iga-aastaselt majapidamistes ära keskmiselt 78 kg toitu inimese kohta; selle lisanduvad veel toidukadu kauplustes ja tööstustes. Meil ei ole ametlikku infot selle kohta, kui suur osa šokolaaditurust täpsemalt prügikastis lõpetab. Euroopa naabersaarel Ühendkuningriigis hinnatakse šokolaadi ja kompvekide raiskamise määraks ligikaudu 3.6% turust. Eesti kontekstis tähendaks sarnane suhtarv ligikaudu 350 tonni raisatud šokolaadi aastas. Ehk mis taaskord välja tuleb: me tarbime palju ja ka raiskame palju. 

Vaatamata tohutule šokolaaditurule ja enam kui 100 miljardi suurusele tööstuse aastakäibele, ei ole kakaofarmerite tingimused õiglased – peamiselt maailma lõunapoolel ehk üldjuhul Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas elavad farmerid saavad töötasuna keskmiselt 6% ühest šokolaaditahvli müügihinnast. Enamik farmeritest teenivad alla 1 USA dollari päevas, mis paigutab nad allpool globaalset vaesuspiiri (Maailmapanga hinnangul 1.9 USD päevas). 

Kes siis šokolaadist kasu saab? Hinnanguliselt 80% käibest moodustavad tootjad ja edasimüüjad ning suur osa ülejäänust läheb logistika alla. Kakaofarmereid – ilma kelleta ükski järgmine osa tootmisahelatest ei oleks võimalik, – koheldakse ja tasustatakse sisuliselt kui kõntsa. Karmid sõnad, kuid reaalsus on veelgi karmim. Ning ei, töö vahetamine ei ole üldjuhul võimalik – isegi kui alternatiivseid töökohti piirkonnas on (ning tihtipeale pole), siis sunnitöölisus on paraku tihe nähtus ka šokolaaditööstuse juures. 

Kakaokasvatuse ja šokolaaditööstuse karmid tingimused ei tähenda aga seda, et peaksime kõik šokolaadi tarbimisest loobuma. Küll aga on suhteliselt lihtsaid viise, kuidas oma tarbimisharjumusi saame jätkusuutlikumaks muuta, seda iseäranis sõbrapäevanädalal. 

Mõned soovitused, mida šokolaadi ostmisel silmas pidada: 

❤ Osta ainult šokolaadi, mida jaksad ise ära süüa – šokolaadi raiskamine on kindlasti esimene harjumus, millest lahti saada. 

❤ Eelista šokolaadi, millel on standardiseeritud Fair Trade märgis – selle järgi saad kakaoubade päritolu eetilisuses kindel olla. 

❤ Kui koju on seisma jäänud kompvekikarpe, mida ise ei soovi, siis neid võib südamerahuga järgmistele sõpradele edasi kinkida. 

❤ Loe lähemalt vastutustundlikku tarbimise kohta siit: https://mondo.org.ee/tegevused/eestis/vastutustundlik-tarbimine/ 

Agne Kuimet
Arengukoostöö Ümarlaua juhataja