Loe ka ERRist

Mida raskemaks läheb ühiskondadel moraalselt ja majanduslikult, mida kiiremini muutub kliima, mida rohkem teevad Venemaa ja Hiina edukat teavitustööd, külvates segadust ja hirmu, seda rohkem demokraatiaväli kitseneb, kirjutab Agne Kuimet.

Värskelt on selja taha jäänud Democracy Summiti tippkohtumine Kopenhaagenis ja Lennart Meri julgeolekukonverents Tallinnas. Mõlemad tõid kokku demokraatliku maailma hoidjad ja edendajad. Kuigi, nagu võib mõlema ürituse sõnumitest välja lugeda, on demokraatia edendamise osa raskendatud ning põhiaur läheb hoidmisele.

Kopenhaagenis esitletud 2023. aasta demokraatia tajumise indeksi (The Democracy Perception Index) tulemused panevad väga tõsiselt järele mõtlema. Indeks on maailma suurim iga-aastane demokraatia-teemaline uuring, mis hõlmab enam kui 50 riiki ja esindab enam kui 75 protsenti maailma elanikkonna suhtumist demokraatiasse.

Käesoleva aasta tulemused näitavad, et suurem osa Euroopa riike jätkab demokraatlike väärtuste propageerimist üle maailma, kuigi demokraatlikud protsessid neis riikides või nende ümber nõrgenevad ning Euroopa maine üldisemalt on pigem langustrendis.

Globaalsed supervõimud kasvatavad oma mainet üle maailma

Nii Venemaa kui ka Hiina propagandamasinad, PR-veskid ja massiivne rahaline panus oma eesmärkide saavutamiseks on mõlema supervõimu mainekujunduse mõjusad tööriistad. Samal ajal, kui Euroopa Liit, ÜRO ja USA on oma mainet kas säilitanud või seda mingil määral minetanud, on Venemaa maine jäänud samaks või kasvanud absoluutselt kõikjal, välja arvatud enamikus Euroopa Liidu riikides. Hoolimata sõdimisest Ukrainas, autokraatiast ja kõigest, mille peale me eurooplastena õlgu võdistame.

Nii Kopenaagenis kui ka Tallinnas tunnistati, et meie ehk EL ja NATO oleme teatud lahingud kaotanud. Ja seda ilmselt just tänu oma demokraatlikele protsessidele. Eelkõige oleme olnud aeglased ja ebaefektiivsed. Meie protsessid võtavad aega. Näiteks kui EL alles mõtleb, kuidas, kellega, millal, milliste vahendite ja poliitikatega minna appi mingile piirkonnale, on Venemaa ja Hiina juba oma kopad maasse löönud.

Koroonapandeemia ajal võttis Euroopa Liidul tohutult palju aega, et otsustada, kas üldse ja kui, siis kuidas ja millal peaksime Aafrika riikidele vaktsiiniabi pakkuma. Toimusid tohutult pikad liikmesriikide vahelised vaidlused, arutlused ja analüüsid. Samal ajal, kui arenenud maailmas leiutati järjest uuemaid ja efektiivsemaid vaktsiine, mida otsustati hankida liikmesriikidele ühiselt, jäeti arenguriikide inimesed piltlikult öeldes üksi surema.

Olukorda kasutas ära Venemaa, mis lihtsalt läks kohale ja jagas lahkelt mõlema käega oma Sputniku vaktsiini laiali. Eesti ja Euroopa vabaühendused lõid Aafrika riikide abistamiseks häirekella rohkem kui aasta aega, enne kui Euroopa vaktsiinikülmikud avanema hakkasid.

Või kuidas on Euroopa Liit Aafrika riikides aastakümneid teinud rangetele reeglitele allutatud arengukoostööprojekte, mille algatamine, korraldamine ja millest raporteerimine on olnud korrektsuse nimel üks suur bürokraatiajada, samal ajal kui Venemaa ja Hiina on lihtsalt öelnud, et anname, mida teil vaja on. Selle hind on sihtriikidele küll olnud loobumine maast või maavaradest, aga kriitilistel hetkedel on tundunud see madal hind, mida maksta.

Nii Venemaa kui ka Hiina panustavad tohutult ressursse propagandasse ja suhtekorraldusse. Iga piirkonna jaoks luuakse spetsiaalsed toimivad sõnumid, mida korratakse järjepidevalt. Aafrika riikides hoitakse mainet Euroopa kolonisatsiooni ja enda rolli narratiiviga selle lõhkumisel.

Ladina-Ameerikas toimivad vaesust puudutavad sõnumid (lääneriigid on risti ja viletsuse juurpõhjus). Isegi Austrias on visa kaduma nägemus Venemaast kui sõbrast, kes aastasadade vältel on aidanud seista Saksa keisririigi vastu ning hiljem panustanud tohututes kogustes ressurssi Austria sotsiaalsüsteemi.

Mida oleme teinud samal ajal meie ehk Euroopa Liit? Tahaks öelda küüniliselt, et avalikke sotsiaalkampaaniad, kuigi loomulikult ei ole see päris tõene. Näiteks Eesti on vastavalt oma võimetele andnud endast ilmselt parima, probleemiks on pigem see, et võimed on olnud piiratud. Ja seda ka liidus tervikuna. Ükskõik kui palju me panustame, on see ikkagi köömes võrreldes agressorite ressurssidega. Me oleme olnud liiga korralikud, liiga aeglased, liiga põhjalikud ja liiga tagasihoidlikud. Pluss ikkagi kolonisatsioon…

Kopenhaagenis küsiti Ghana presidendilt Nana Addo Dankwa Akufo-Addolt, kuidas tema suhtub Venemaasse. Presidendi vastus oli vähemalt minu jaoks küllaltki lootusrikas: “Venemaa on vana hea sõber, kes aitas meil saavutada iseseisvuse. Selle eest oleme talle igavesti tänulikud. Aga väikese Aafrika riigina on meil sümpaatia kõikide riikide vastu, kes tahavad saada vabaks võõra ikke alt ja olla iseseisvad. Seetõttu oleme vastu Venemaa tegevusele Ukrainas ja oleme igal juhul ukrainlaste poolt. Ja seisame selle eest ÜRO-s ja ka mujal”.

Lootust annab teadmine, et Venemaa tegevus lööb mõrasid ka enda ja heade sõprade vahele.

Lääne toetus Ukrainale püsib, kuid kodus on demokraatia surve all“Mujal maailmas eelistab enamik inimesi majanduslikke sidemeid Venemaaga hoida või tugevdada.”

Toetus majandussidemete katkestamisele Venemaaga seoses täiemahulise sissetungiga Ukrainasse püsib Euroopas ja USA-s õnneks kõrge isegi pärast mitmeid sanktsioneerimisi. Kuid me kipume aeg-ajalt unustama, et muu maailm ei ole seoses sanktsioonidega meiega sama meelt. Mujal maailmas eelistab enamik inimesi majanduslikke sidemeid Venemaaga hoida või tugevdada. Ja see “muu maailm” on suurem üksus, kui julgeme endale tunnistada (Ladina-Ameerika, Aafrika, Lähis-Ida ja Aasia).

Kolmandik maailma elanikkonnast leiab, et Kiievi abistamiseks tehakse liiga vähe ja ligikaudu pool arvab, et abi on antud “õiges summas”. Õnneks usub suhteliselt väike osa vastanutest (17 protsenti), et Ukraina heaks on tehtud “liiga palju”.

Küllaltki ohtlikku tendentsi peegeldab arvamus oma koduriigi demokraatia hetkeolukorra kohta. Küsimusele, kui demokraatlikuks inimesed oma riiki praegu peavad, vastasid vaid pooled, et nende riik on ka tegelikult demokraatlik. See kehtib isegi Freedom House’i antud “vaba” märgisega demokraatiates, kus vaid sutsu üle poole usub, et nende riik on demokraatlik.

Euroopa Liidus näiteks pea pooled poolakad ei arva, et nende riik oleks hetkel demokraatlik ning Ungaris on sama meelt suisa kaks kolmandikku elanikkonnast. Viimase puhul muidugi kodanike taju ei peta ja tegemist on riigiga, kus demokraatia ongi kahanenud miinimumini ning valitsuse tasandil ollakse Venemaa-sidemete poolt.

Demokraatia taju on langenud ka teistes Euroopa riikides. Küsimusele, miks see nii on, leiab paar võimalikku vastusevarianti ka indeksi raportist.

Esiteks tajutakse, et riigid tegutseb pigem vähemuste ja mitte enamuse huvides ning teiseks tuntakse, et demokraatia ei aita elimineerida või lahendada fundamentaalseid ühiskondlikke ohte nagu majanduslangus, majanduslik ebavõrdsus, migratsioon, korruptsioon, desinformatsiooni levik, kliimamuutused jne. Samuti tajuvad paljud, et nende riigis ei toimu ausad valimised. Mainitud põhjused on osalt adekvaatsed, ebaadekvaatne on aga arvamus, et demokraatiast loobumine aitaks nimetatud probleeme lahendada.

Uuringu tulemused peegeldavad tõde. Täpselt nii habras olukord Euroopa ja maailma demokraatiatega ongi. Mida raskemaks läheb ühiskondadel moraalselt ja majanduslikult, mida kiiremini muutub kliima, mida rohkem teevad Venemaa ja Hiina edukat teavitustööd, külvates segadust ja hirmu, seda rohkem demokraatiaväli kitseneb.

Küsimus on sellest, et mida teeme niikaua meie. Millal loob läänemaailm toimiva PR-süsteemi? Avalike kampaaniate reklaamtahvlitel Euroopa Liidu logo suurendamine ilmselgelt ei mõju. Me räägime demokraatia kui mehhanismi edaspidisest käekäigust ja saatusest. Selle nimel võiks oma PR-masinaid õlitada küll. Veelgi parem oleks uusi ehitada.