Avaldatud 03.02.2025 Eesti Päevalehes

Agne Kuimet
Arengukoostöö Ümarlaud

USA välisabi peatamine 90 päevaks tekitas nii Eestis, Euroopa Liidus kui ka humanitaar- ja arengukoostöö partnerriikides erinevaid reaktsioone, alates kergest peataolekust kuni kaose ja meeleheiteni.

Ameerika Ühendriikide välisminister Marco Rubio külmutas president Trumpi korraldusel uue aasta alguses peaaegu kogu riikliku välisabi ja andis korralduse kõik käimasolevad ja planeeritavad humanitaarabi ja arengukoostöö programmid kriitilise pilguga läbi vaadata. Päevapealt tuli pastakas lauale visata absoluutselt kõigil USA-ga arengu- ja humanitaar-koostööd tegevatel riikidel, mis tähendas ka märkimisväärset majanduslikku kahju. Eestis mõõdame seda kahju praegu kümnetes miljonites eurodes. Kuid see ei ole kõige olulisem. Maailma ühel superjõul on õnnestunud tekitada seni tugevalt reeglitepõhises arenguabimaailmas täielik kaos ja kaost on varmad oma kasuks ära kasutama mitmed oma kavatsustes mittesiirad osapooled. Kuigi hetkel püütakse korraldust omakorda külmutada – võimuvõitlus Washingtonis käib täie hooga -, siis segadus ja kaos selle kõige tõttu omakorda kasvavad.

Signaalid Hiina huvist olla „uus USA“

Sisuliselt tähendab korraldus väga suurt tagasilööki kogu maailma (kestlikule) arengule ja koostöömudelile, sealhulgas Eesti ja Euroopa Liidu arenguabi püüdlustele ja mõjule, mille üks väljund (või siis vahend, oleneb, kust poolt vaadata) on riikidevahelised head suhted. Praeguseks on Euroopa saanud juba konkreetseid signaale selle kohta, kuidas maailma teine superjõud Hiina on asunud USA tegevusest või siis tegevusetusest tekkinud tühimikku täitma. Rahvusvahelised ÜRO agentuurid, näiteks UNICEF, mis on siiani opereerinud väga suures mahus USA toel, on saanud Hiinalt esialgseid vihjeid ettepanekuteks katta tänaseks puuduolev summa nendepoolse toetusega.

Murettekitavaid signaale annab ka Aafrika Liit, kes on mitteametlikult juba alustanud kõnelusi Hiina arenguabi suurendamiseks. Praktikas tähendab see aga Hiina niigi märkimisväärse mõjuvõimu suurenemist nii arengu- kui arenenud riikides läbi nii-öelda pehmete mõjutusvahendite kasutamise.

Ameerika Ühendriikide senist rolli kitsamalt humanitaarabi valdkonnas ei tohi alahinnata. USA on pikka aega olnud maailma suurim humanitaarabiandja. Näiteks 2024. aastal panustasid nad humanitaarabisse üleilmselt 13,8 miljardit dollarit, mis on umbes 42,3% ÜRO Finantsjälgimisteenistuse (FTS) jälgitavatest humanitaarabi voogudest (võrdlusena oli Euroopa Liidu panus 19,5%). ÜRO agentuurid, ülemaailmse humanitaarabi nurgakivid, on saanud väga valusa löögi. Eelpool nimetatud UNICEF-i eelarves moodustas USA panus 36%, Maailma Toiduprogrammis 54% ning ÜRO Pagulasametis (UNHCR) 54%. Piltlikult öeldes katkeb näiteks hariduse andmine maailma vaesemate piirkondade lastele, inimkaubanduse tõkestamine ning toiduabi jagamine üle maailma umbes poole võrra. Või siis jätkub mõne teise osapoole toel ja mitte nii omakasupüüdmatutel tingimustel.

Välisabi peatamise mõju Eestile

Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arengu Agentuur (USAID) on olnud Eestile pikaajaliseks strateegiliseks partneriks Eesti rahvusvaheliste arengukoostööeesmärkide elluviimisel. USAID on olnud Eesti arengukoostöö ekspertide (nii avalikust kui ka erasektorist ning eriti just vabakonnast) usaldusväärseks partneriks läbi erinevate institutsioonide, näiteks läbi USA saatkonna või Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (ESTDEV). Läbi otsetoetuste või ühisrahastuse toel on aidatud üle maailma, aga eelkõige just meie jaoks kriitilistes idapartnerlusriikides (Ukraina, Gruusia, Moldova, Armeenia, varem ka Valgevene) edendada demokraatiat ja head valitsemistava, tugevdada julgeolekut ja tõsta inimeste toimetulekut. USA välisministri korraldus on hetkel külmutanud kõik Eesti arengukoostöö projektid, sealhulgas kriitilised tegevused Ukrainas.

Ühiskondlik kahjum sihtriikidele on meeletu, kuid rahalist lööki tunnevad kõik seotud professionaalsed osapooled ka Eestis. Peatatud arengukoostöö ja humanitaarabi projektide tulemusena kannavad pelgalt Eesti vabakonna organisatsioonid hetkel kokku rahalist kahju esialgsel hinnangul vähemalt 30 miljoni dollari ulatuses.

See tähendab ära jäänud planeeritud sisutegevusi, sihtriikide ja kodumaise personali palgalisele ja palgata puhkusele saatmist ning palju administratiivset ja finantsilist segadust, mille lahendamine makstakse kinni oma taskust, sest mingeid abimeetmeid selliste olukordade tekkimisel täna Eestis ei ole. Kohati on vähemalt vabaühendustel olnud raske pälvida ka moraalset tuge või saada nõu, kuidas sellises olukorras toimida ja kuidas maandada erinevaid riske. On tuntud puudust ka ühisest infoväljast – erinevat institutsioonid on andnud ühingutele erinevaid signaale ja tõlgendusi USA-s toimuvast.

Kuidas reageerib Euroopa Liit?

Euroopa Komisjonis valitseb olukorra eskaleerumine tõttu tekkinud alalhoidlik ärevus. Valdkonna ekspertide küsimuse peale, et kuidas Euroopa Liit plaanib sektorit antud olukorras aidata, ollakse poliitiliselt korrektne: tuleb analüüsida habrast konteksti, kriisile peab reageerima, tuginedes võrduse aspektile jne. Aga kordagi pole käidud välja võimalust tasakaalustada kaootilist olukorda EL-i poolse panuse suurendamisega – ehk Euroopa on hetkel osapool, kellel ei ole huvi suurendada oma väärtuste positsiooni ja mõjuvõimu maailmas.

Üldjoontes peaks Euroopa Liit otsustama võimalikult ruttu, et käesolevas poliitilises kaoses oleks mõistlik proovida haarata initsiatiiv, tasakaalustamaks supervõimude poolt tahtlikult tekitatud ja pahatahtlikult ära kasutatavat vaakumit.

Selleks peaks koheselt suurendama Euroopa Liidu arenguabi eelarvet, et saaksime omalt poolt anda seniplaneeritust rohkem strateegilist arenguabi ning nüüd ja ka edaspidi reageerida adekvaatselt kriisiolukordadele. Euroopa Liit ja sealhulgas kindlasti ka Eesti peaks häälekamalt seisma reeglipõhiste humanitaarabi ning arengukoostöö põhimõtete ja väärtuste eest, kuid see peab kajastuma ka eelarves ja mitte ainult sõnades. Ning mis põhiline – Euroopa Liit peaks võtma seisukoha ja selgitama seda liikmesriikide arengukoostöö ja humanitaarabi partneritele, pakkudes ühtlasi igakülgset nõu ja tuge. Arengukoostöö ja humanitaarabi organisatsioonid ei loo väärtust mitte vaid sihtriikidele, vaid on kasulikud ka Euroopa Liidule endale.