Eesti aitab vastavalt oma võimalustele looduskatastroofide või relvakonfliktide tõttu kannatanud riikide elanikke humanitaarabi ehk toimeabi kaudu. Tavapärast elu võivad ootamatult mõjutada loodusõnnetused (üleujutused, maavärinad), rahutumates riikides konfliktid ja sõjategevus. Hetkega võivad ohtu sattuda inimeste elud, nad võivad kaotada nii oma kodu kui ka vara ning riigid ei pruugi olla suutelised oma elanikke kohe aitama. Riikide vahel toimub koostöö: ühe riigi abipalvele vastavad teised ning saadavad ellujäämiseks hädavajalikku toitu, riideid, ravimeid või ajutisi eluasemeid, et olukorda stabiliseerida.
Humanitaarabi eesmärk ongi päästa inimelusid, abistada looduskatastroofides või inimtegevusest põhjustatud katastroofides kannatanuid ning võimaldada neile inimväärseks eluks vajalikud tingimused. Humanitaarabi andmise põhimõtted on inimlikkus, neutraalsus ja sõltumatus – abi antakse kõigile olenemata usust, rahvusest, rassist ja poliitilisest kuuluvusest. See abi ei ole mõeldud inimeste vaesusest välja aitamiseks, vaid lihtsalt selleks, et inimesed ellu jääksid, st inimeste varustamiseks toidu, joogivee ja ajutise peavarjuga.
1992. aastal panid 12 Euroopa Liidu liikmesriiki aluse Euroopa Humanitaarabi Ametile (ECHO), et aidata abivajajaid nii Euroopas kui väljaspool. Alates sellest ajast on Euroopa Humanitaarabi Amet (praeguse nimega Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat) pakkunud humanitaarabi miljonitele loodus- ja inimtekkelistes katastroofides kannatada saanud inimestele rohkem kui 140 riigis. Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi eesmärk on näidata üles solidaarsust kõigi Euroopa abivajajatega. Vaata lähemalt sellest videost:
Eesti on juba üle kümne aasta aidnud eri maailma paigus aset leidnud katastroofides kannatanuid. Aastate jooksul on Eesti kõige rohkem humanitaarabi andnud pärast 2005. aasta tsunamit Indoneesiale ja pärast maavärinat Pakistanile – mõlema katastroofi puhul saatsime välja ka Eesti Päästemeeskonna.
2008. aastal andis Eesti humanitaarabi kokku 15 riigile, kokku 22 miljoni krooni ulatuses, kusjuures peamised abisaajad olid Georgia relvakonflikti sisepõgenikud. Georgia humanitaarkriis leidis Eesti ühiskonnas laia kandepinda, mis väljendus nii riigi, era- kui ka kolmanda sektori ühises tegutsemises kannatanute abistamisel.
Kuna enamik humanitaarabi vajadustest tekib siiski meist kaugel, kuhu Eestist abi kohaletoimetamine oleks kallis, toetab Eesti hätta sattunud riike tihti ka ÜRO süsteemi ja Rahvusvahelise Punase Risti organisatsiooni kaudu. Näiteks 2008. aastal toetasimeUNICEFi kaudu troopilistest tormidest räsitud Haitit ja Madagaskarit ning külmalaine all kannatanud Tadžikistani. UNHCRi kaudu saatsime humanitaarabi mitmesse Aafrika kriisikoldesse, nagu Sudaan, Keenia ja Kongo Demokraatlik Vabariik.
2009. aastal andis Eesti humanitaarabi Palestiina omavalitsusele Iisraeli lennuväe sõjalise operatsiooni käigus Gaza sektoris kannatanud elanikkonna abistamiseks, toetas pagulaste olukorra leevendamist Sri Lankal UNHCRi kaudu ning PakistanisRahvusvahelise Punase Risti Komitee vahendusel.
Samuti toetab Eesti rahaliselt (vabatahtlike annetustega) märkimisväärselt ka Euroopa Komisjoni humanitaarabiprogramme ning teiste olulisemate rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide (ÜRO allasutused – UNICEF, UNHCR, UNFPA; Rahvusvaheline Punase Risti Komitee) tegevust.
Eesti humanitaarabi kohta loe põhjalikumalt aadressil www.vm.ee/arengukoostoo.