Looduskatastroofid ja inimtegevusest põhjustatud suurõnnetused toovad välja inimkonna parimad, aga ka halvimad küljed. Positiivne külg on siin see, et katastroofidega kaasneb tihti empaatia ja toetuse pakkumine – inimesed on valmis aitama nii kuis saavad, kas siis vabatahtlikuna töötades või raha, toitu või varustust annetades. Ja negatiivsed küljed? Uudiseid lugedes peaksite neid teadma. Lugege siit portaali Idealist.org toimetaja Eric Fichtli mõtteid vabatahtlikuna töötamise eelistest ja tegelikkusest.

Katastroofi korral otsivad paljud võimalust aidata kaasa kannatanute abistamisel. Meie soov aidata võib esile kerkida siis, kui tegemist on looduskatastroofiga, näiteks orkaani või maavärinaga, või inimtegevusest põhjustatud katastroofiga, nagu pagulaskriis, või isegi siis, kui need kaks nähtust koos esinevad, näiteks põuast põhjustatud näljahäda korral. Püüdes leida võimalust aidata teisi inimesi paikades, mis on tihti meie kodust kaugel, peame oma valikuvõimalusi ja ka tundeid hoolega kaaluma. Otsust katastroofipiirkonda kohale sõita ei saa teha ilma esmalt olukorra keerulisust arvesse võtmata. Käesolevas artiklis kirjeldame teatavaid küsimusi, mille üle mõelda, kui otsite võimalust katastroofiabis osalemiseks.

Abi pakkumine kodust

Tihti on kõige kiirem viis katastroofiohvrite aitamiseks annetada raha heategevusorganisatsioonile, kes kannatanutega tegeleb. Paljud heategevusorganisatsioonid –näiteks Punane Rist/Punane Poolkuu või Oxfam – on spetsialiseerunud abi andmisele teravas hädaolukorras. Ometi napib neil oma meeskonna, seadmete ja varustuse saatmiseks hädapiirkondadesse raha. Teie annetus aitab kogenud abiandjatel kohale jõuda ja varustada neid ohvrite abistamiseks vajalike vahenditega.

Kui teie finantsolukord ei võimalda teil aga annetusi teha, võite katastroofiabile siiski mitmel viisil kaasa aidata, seda tihti oma kogukonnas. Näiteks võite hädaabisse oma panuse anda, kui aitate kokku koguda edasisaadetavat varustust, töötate vabatahtlikuna kohalikus heategevusorganisatsioonis, kes on hädapiirkonda oma meeskonna saatnud, või tegelete kogukonnas muude algatustega, mis suurendavad teadlikkust abipüüdlustest ja selle rahastamist. Sellist abitegevust ei tohiks alahinnata: tuluõhtu korraldamine, riiete ja muu varustuse kogumine või lobitöö kogukonna võtmeisikute seas katastroofiabi toetamiseks võivad kõik katastroofiohvritele reaalseid tulemusi saavutada.

Tahate ikkagi kohale sõita?

Mõnele tundub raha annetamine või kohalikul tasandil kaasaaitamine liialt passiivne või ei ole see neil võimalik rahalistel põhjustel. Katastroofikoleduste nägemine meedia vahendusel õhutab tihti soovi minna katastroofipiirkonda kohale ja ohvreid vahetult aidata. Oma aitamistuhinas võite aga tegelikult alahinnata katastroofipiirkonnas töötamise keerukust ja riskida järelemõtlematu otsuse tegemisega, mille jaoks te ei ole ennast ette valmistanud, mistõttu võite abipakkumist isegi aeglustada või takistada. Kuigi aktiivseks osaluseks katastroofiabis on võimalusi, peavad tulevased abiandjad enda jaoks läbi mõtlema mitu võtmeküsimust.

[checklist]

• Kulude-tulude analüüs. Kuigi esialgu võite arvata, et teil ei ole võimalik kodust raha annetada või vabatahtlikuna tegutseda, arvestage sellega, et ka kriisikoldes töötamisel on oma hind. Ainuüksi katastroofipiirkonda jõudmisse paigutatav raha võib kokkuvõttes osutuda väärtuslike ressursside kulutamiseks, eriti juhul, kui te piirkonda kohalejõudnuna tahtmatult niigi juba kesistele varudele pretendeerite. Samas võiksite kohapealsega võrreldes olla kodus palju tõhusam abipakkuja: kui õpite koolis või ülikoolis, töötate ettevõttes, osalete usurühmituses või mõnes ühingus, mõelge, kui palju inimesi võiksite katastroofiabis osalema kutsuda lihtsalt oma häält tõstes ja ühiseid jõupingutusi suunates. Kui te tõesti leiate, et kulud on kohalesõitmist väärt, peate kaaluma ka teisi olulisi küsimusi.
• Üksi või koos abijõududega minek. Eriteadmistega või -oskustega inimesed võivad kahtlemata abiandmist parandada, täites näiteks lühiajalisi lünki olemasolevates jooksvates jõupingutustes. Üsna varsti pärast katastroofi võib üksikute inimeste abipakkumine tuua aga kaasa tegevuse ebavajaliku kordamise ning sellise abi vajalikkus võib sattuda küsimärgi alla. Katastroofiabi üksused on tõhusad osaliselt seetõttu, et nende väliprogrammidel on oluline tugiinfrastruktuur, mis tagab võimalikult kauakestva abipakkumise. Kui tunnete piirkonda või teil on teatavad erioskused, on suur võimalus, et katastroofiabi üksus leiab viisi, kuidas teid abimissiooni kaasata. Suurema rühmaga liitudes võite alguses kokku puutuda bürokraatiaga, aga seejärel on teil tõenäoliselt võimalus pakkuda abi pikema ajaperioodi jooksul, sest töötate koos pühendunud tugimeeskonnaga.
• Kas olete selleks füüsiliselt valmis? Hoolimata parimast tahtmisest, võib teie kohalolek hädapiirkonnas probleemide leevendamise asemel hoopis neid süvendada. Miks? Katastroofipiirkondades variseb tavaliselt kokku toidu, vee, ravimite ja varjupaiga pakkumise süsteem. Samuti võib teil vaja minna erirõivastust, -transporti ja muud varustust, selleks et hädakoldesse ainuüksi kohale jõuda, rääkimata sinna jäämisest. Katastroofipiirkondades võivad kiiresti levida haigused ja tõenäoliselt peate end vaktsineerida laskma või võtma kaasa ravimeid muu hulgas selliste haiguste vastu nagu malaaria, koolera, Dengue palavik, kollapalavik, gastroenteriit ja düsenteeria. Hädaolukorrad võivad soodustada ka meeleheitest tingitud kuritegude ja vägivaldsete konfliktide esinemist, nii et peate arvesse võtma ka oma isiklikku turvalisust. Samuti võivad katastroofimeeskonnad olenevalt konkreetsetest ülesannetest töötada pikkade vahetustega, mis tähendab väga vähe puhkepause, nii et teie füüsiline ja tervislik seisund on samuti olulised punktid, mille üle järele mõelda. Kui te ei ole valmis kõigil neil rinnetel ja otsustate siiski katastroofipiirkonda suunduda, võite ise kiiresti hätta sattuda ning tahtmatult abiandmise tõhusust vähendada.
• Kas olete selleks emotsionaalselt valmis? Katastroofiabiga ei kaasne ainuüksi füüsilised katsumused. Katastroofiohvrid, kes on kaotanud oma kodu, vara ja lähedasi või kogenud vägivalda ja alandust, kannatavad tõenäoliselt ängistuse, viha, süümepiinade ja valu all ning neil võivad ilmneda posttraumaatilise stresshäire sümptomid. Teisisõnu on katastroofiohvritel nii füüsilised kui ka emotsionaalsed vajadused ning abitöötajad peavad püüdma tegeleda mõlemaga. Kui te ei ole katastroofipiirkonnas töötamise ja katastroofiohvrite abistamisega kaasnevaks tohutuks emotsionaalseks stressiks ette valmistunud, võite paljusid neid emotsionaalseid seisundeid ka ise kogeda. Kui suundute katastroofiabi pakkuma, hoidke enda ja teiste abiliste emotsionaalsel seisundil silm peal – võime katsumusterohketes oludes emotsionaalselt stabiilseks jääda on katastroofiabi edu seisukohalt hädavajalik.
• Kas olete selleks juriidilises mõttes valmis? Kuigi katastroofi järel võib see olla viimane asi, mille peale mõelda tahate, peate siiski arvesse võtma sihtriigi õiguslikku korda. Näiteks kui sõidate abi osutama välismaale, mõelge, kas teil on vaja võõrasse riiki sisenemiseks passi või viisat? Kas ametiasutused lasevad teid katastroofipiirkonda? Kas teil on vaja abitöötaja kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente? Oluline on mõista, et kaootilised pildid hädapiirkonnast võivad piirduda üsna väikese alaga ning et muidu võivad seda piirkonda reguleerivad seadused jõus olla, isegi kui need paistavad kiiret tegutsemist takistavat. Ühesõnaga ei pruugi te ilma õigete dokumentide ja lubadeta katastroofipiirkonna lähedalegi jõuda.

[/checklist]

Minugipoolest, hakake vabatahtlikuks, aga võtke arvesse õiget ajastust!

Hoolimata esialgsest soovist aidata võite olla palju tõhusam katastroofijärgses olukorras kui esimese appitõttajana. See tähendab, et ohvrid vajavad abi veel tükk aega pärast katastroofi, kui nad püüavad oma kogukondasid üles ehitada. See võib olla parim aeg piirkonda minekuks, eriti kuna paljud äkilisemad probleemid ei takista enam teie võimet kaasa aidata. Kui lähete välismaale, annab lisaaeg teile võimaluse täiendada oma teadmisi kohalikust keelest ja tavadest, mis suurendab teie võimet ohvreid aidata. Ükskõik kuhu te ka ei lähe, oma oskuste vabatahtlik pakkumine õpetaja, ehitaja, arsti või muu elukutse esindajana võib kannatanud kogukondadele pakkuda ressurssi, mille nad võisid katastroofis õnnetult kaotada või mis on nende jaoks lausa uus. Tasub meeles pidada, et ohvrid jäävad ikka ohvriteks, isegi kui neist lihtsalt enam uudistes ei räägita.

Kokkuvõtteks

Soov kannatavaid inimesi aidata on kiiduväärt – see toob välja inimkonna parimad jooned. Katastroofiolukorras vabatahtlikuks hakkamise suhtes ei tohiks kellelgi aga olla illusioone: see on ohtlik, närvesööv ja tihti äärmuslikes tingimustes tehtav töö. Paljud inimesed ei ole lihtsalt valmis selleks, et töötada katastroofiohvritega ja tulla toime paljude probleemidega, mis isegi katastroofipiirkonnas lühikest aega viibides esile kerkivad. Neid probleeme ei too me esile mitte selleks, et heidutada teid katastroofiabis osalemast, vaid pigem selleks, et saaksite kaasa lüüa oma võimetega kõige paremini sobival viisil. Katastroofiuudistega kaasnevas emotsioonide tulvas tehke endale – ja ohvritele – teene ning kaaluge hoolikalt, kas oleksite hädapiirkonda kohale minnes abiks või takistuseks. Mõelge ka selle üle, kas abipüüdlustes ei oleks mitte kasulikum rahaline abi, katastroofiabile oma kogukonnas vabatahtlikuna kaasaaitamine või katastroofipiirkonnas mõni aeg pärast õnnetust vabatahtlikuna töötamine. Mõelge hoolega järele, kuidas oleks ohvreid kõige tõhusam aidata, ja tegutsege siis vastavalt.

 

Allikas: Idealist.org

Artikli tõlkimist rahastas Euroopa Komisjon projekti MEDIP kaudu ning tõlge sai teoks Jaan Tõnissoni Instituudi ja AKÜ koostöös aastal 2010.

Foto: Kaarel Kaas, Postimees 

 

Vaata ka Teabekeskuse teemasid:

Humanitaarabi

Eesti Päästemeeskond

 

Kas sina oled mõelnud vabatahtlikuna humanitaarkriiside lahendamisele kaasa aitamisele? Või oled seda juba praktikas teinud? Kirjuta siia kommentaaridesse oma mõtteid!