Ühes Tansaania külas elanud Jennifer jäi esimest korda rasedaks 13-aastaselt, ta ei teadnud midagi sellest, kuidas toimub sünnitus ja mille järgi seda ära tunda. Kui tuhud hakkasid, ei osanud ta valu kuidagi peatse sünnitusega seostada ning üritas esialgu vaikides kannatada. Verd nähes äratas ta lõpuks oma kasuema, ent naine käskis tüdrukul end rahule jätta. Hommikul leidis Jenniferi õuest maas lamamas üks mööda kõndinud kalur, kes kutsus appi läheduses elanud naabri. Tüdruku elu õnnestus neil päästa, ent Jenniferi laps oli selleks ajaks juba surnud.

Traumast paranedes avastas Jennifer aga, et nüüd ei suuda ta oma kehafunktsioone enam kontrollida – uriini lihtsalt lekkis ning ükskõik kui palju ta end pesi, saatis teda kõikjal iseloomulik lehk. Pädevate arstide juurde ta oma külast ei jõudnudki. Kaasa jättis ta maha ning kogu külakogukond ja isegi tema enda perekond hakkas noort naist vältima.

Jennifer elas üle 25 aasta põie-tupe fistuliga, enne kui kuulis lõpuks raadiost teadet, et tema probleem on ravitav ja abi saamiseks peab ta kõigepealt lihtsalt ühel telefoninumbril helistama. Olles julguse kokku võtnud, sai naine teada, et haigla toimetab piirkondliku saadiku abil temani isegi ravile jõudmiseks vajaliku bussipileti.

Selle aasta alguses jõudis Jennifer Tansaania suurimasse linna Dar es Salaami CCBRT haiglasse (CCBRT – Comprehensive Community Based Rehabilitation in Tanzania: kõikehõlmav kogukonnapõhine rehabilitatsioon Tansaanias). Seal tehti talle põhjalik operatsioon, millega püüti taastada keha normaalne toimimine. Nüüdseks saab Jennifer elada tavalist elu, ent 25 aastat on loomulikult jätnud oma jälje.

Samamoodi aastaid kannatanud naisi on Tansaanias tuhandeid ja 2000. aastate alguses selgus, et nende hulk ei ole sugugi kahanenud. Vastupidi, statistika näitas, et igal aastal lisandus neid üha enam. Hinnanguliselt tekib igal aastal kuni 3000 naisel fistul, opereerida jõutakse vaid ligi tuhandet. Oma osa mängivad siin kehv tervishoiusüsteem, elanikkonna vaesus ja vähene teadlikkus. Sageli ei ole inimestel näiteks raha, et abi saamiseks üldse haiglasse jõuda, veel vähem ravi eest maksmiseks. Kõigepealt peavad nad aga aru saama, et kuskil on keegi, kes neid aidata saab.

Anna esimene laps suri sünnitusel ja tal tekkis endal fistul.
Ta jõudis tänu kampaaniale seda ravima ja sünnitas hiljuti keisrilõike abil terve tütre. Foto: CCBRT

«Mind ehmatas, et kolmandik fistuliga elavatest naistest, kes meie juurest möödunud aastal abi otsisid, ei tulnud sugugi mitte kuskilt kaugetest küladest, vaid siitsamast Dar es Salaami lähedalt,» räägib CCBRT haigla direktor Erwin Telemans.

Tegemist on probleemiga, millest ei räägita. Sellega elavad inimesed on stigmatiseeritud ja traumeeritud – nad on kogenud oma lapse surma ning pidanud toime tulema sageli pideva füüsilise valu ja seisundiga, mis ei luba neil koduseinte vahelt väljuda. Kui nad seda teevad, on häbi nii neil endil kui pereliikmetel. Neid ei kohelda enam ka täisväärtuslike naistena – nad mitte ainult ei saanud hakkama lapse elusalt ilmale toomisega, vaid tihti ei ole nad ka võimelised rohkem lapsi kandma, juhul kui abikaasad nende vastu üldse enam huvi tunnevad.

Dar es Salaam on Tansaania suurim linn ja haigla on kui vaikne roheline aed keset tolmuseid kärarikkaid tänavaid. Haigla, kus opereeriti möödunud aastal üle 700 fistuli ja kus koguvad väärtuslikku praktikakogemust kogenud arstide kõrval nii kohalikud kui Euroopast tulnud meditsiinitudengid, on aga vaid jäämäe tipp – CCBRT kaasab sadu n-ö kohalikke saadikuid, inimesi, kes tegelevad teavitustööga enda kodupaigas. Lisaks püütakse kaasata võimalikult palju haiglaid üle terve riigi. Olulisel kohal on raadioreklaamid, kus räägitakse erinevatest probleemidest, millele CCBRT leevendust pakub.

«Meie eesmärk ei ole tuua kõiki abivajajaid Dar es Salaami,» sõnab Telemans, «me püüame suunata nad sinna, kus suudetakse taastada nende inimväärikus ja tavapärane elu.» Neile, kes ei saa endale lubada isegi mitte bussisõitu Dar es Salaami või mõnda teise haiglasse, makstakse kinni ka bussipiletid.

Piletiraha patsiendini toimetamiseks kasutatakse sageli arengumaades populaarset mobiilimaksete süsteemi – pangakonto võib olla vaid vähestel, ent mobiiltelefonid on jõudnud kõikjale. Raha kantakse CCBRT kohalikule saadikule, kes viib patsiendile pileti, et tagada abivajaja haiglasse jõudmine.

Fistuleid opereeritakse haiglas tasuta, niisamuti viiakse tasuta läbi veel mitmeid protseduure – ravitakse väikelaste väändunud jalalabasid, jänesemokka ja silmakaed, viimane oli ka esimene terviseprobleem, mille ravimiseks organisatsioon 1994. aastal loodi. Praeguseks pakub haigla mitmesuguseid meditsiiniteenuseid ning jõukate patsientide jaoks on olemas ka tasuline vastuvõtt – sel kombel kogutud raha katab 30 protsenti haigla igapäevastest kuludest. Lisaks toetavad haiglat mitmed fondid ja eraisikud oma annetustega. Ühe patsiendi haiglaravil viibimine maksab keskmiselt vaid 40 dollarit (29 eurot) – summa, mis kaugelt külast tulnud kohalikele võib sageli aga üle jõu käivaks osutuda.

Osa vajaminevast rahast tuleb ka Tansaania valitsuselt, sest probleemid, millega tegeleb CCBRT, on sellised, millele pöörab tähelepanu ka valitsus. Samuti andsid võimud neile tasuta maatüki, kus asub praegune haigla ning kuhu ehitatakse uut suurt, just sünnitusabi ja günekoloogiateenuseid pakkuvat asutust.

Tansaania on lapse ilmale toomiseks statistiliselt üks ohtlikumaid paiku maailmas. 50 miljonile läheneva elanikkonnaga riigis, kus pool neist on alla 18 aasta vanad, sündis möödunud aastal 1000 elaniku kohta 37 last. Suri aga ligi 80 000 beebit ning iga 100 000 sünni kohta sureb 460 ema.

Lisaks fistulile on veel mitmeid terviseprobleeme, mis võivad arstiabi puudumisel sünnitusega kaasneda, Tansaania niigi kehv tervishoiusüsteem ei suuda aga kasvava elanike hulgaga toime tulla. Arenguabi pakkuvad organisatsioonid peavad sageli ära tegema töö, mida meile tuttavas maailmas peetakse eelkõige riigi ülesandeks.

Arenenud maailmas jõuti 20. sajandil sünnitusabi parandamisega fistuliprobleem peaaegu likvideerida. Siiski elab praegu ilmas jätkuvalt ligi kaks miljonit fistuliga naist. Probleemi ennetamine tähendab eelkõige sünnitusabi kättesaadavaks tegemist.

 Mis on fistul?

• Fistul ehk uuris on kitsas kanal, mis ühendab kahte õõnt või haiguskollet kehapinna või mõne teise elundiga.

• Tupe ja põie või pärasoole ja tupe vahele tekkivate fistulite puhul eristatakse traumaatilist ehk vägivalla, peamiselt vägistamise tõttu tekkinud uurist, ja raskel sünnitusel saadud kahjustusi.

• Kõige enam esineb traumaatilisi fistuleid pikaajaliste konfliktide piirkondades, näiteks Rwandas või Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

• Igal aastal tekkib hinnanguliselt kuni 100 000 naisel fistul, arenenud riikides esineb seda haruharva.

• Sünnitusjärgne fistul tekib, kui naise vaagnapiirkonna pehmed koed jäävad pikemaks ajaks lapse pea ja naise vaagnaluu vahele, mistõttu veri ei jõua enam kudedesse ja need surevad. Selle tagajärjel tekib emaka ja kusepõie ja/või pärasoole vahele auk.

• Lisaks valule ja närvikahjustusele on naisel väga raske end puhtana hoida ning ta lehkab ebameeldivalt uriini ja väljaheidete järele. Kergesti tekkivad infektsioonid võivad ohtu seada ka naise elu.

• Raske ja pika sünnituse puhul tulevad peaaegu kõik lapsed ilmale surnult.

• Sünnitusega kaasnevaid tüsistusi saavad enamasti just noored ja kehaliselt välja arenemata tüdrukud, ent arstiabi puudumisel võib see juhtuda igaühega.

• Fistulit on võimalik ravida rekonstrueeriva operatsiooniga. UNFPA/PM

Autor: Liisa Tagel, Postimees

Artikkel ilmus Postimehes 11. aprillil 2014. Ajakirjaniku sõitu Tansaaniasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.