Inimõigused on iga inimese kaasasündinud põhiõigused, mis põhinevad inimväärikusel.

Inimõigusi saab teistest õigustest eristada kolme aspekti kaudu:

1. Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad;
2. inimõigused on kõigil inimestel võrdselt;
3. inimõigused on kogu maailma vastu ja mitte üksnes konkreetse inimese või valitsuse vastu.

Inimõigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuõigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Esimene grupp on saanud üldsuselt laiema kajastuse ning on rohkem tuntud. Selle grupi inimõigused hõlmavad õigust elule, õigust vabadusele ja sõnavabadusele, õigust eraelu puutumatusele jne. Teise kategooria õigused on abstraktsemad, hõlmates näiteks õigust tööle, tervisele, haridusele jne. Inimõigusi ei saa kelleltki ära võtta, aga neid võib teatud juhtudel piirata.

Rahvusvahelisel tasandil on inimõigused kaitstud mitmete instrumentide kaudu. Kesksed ja olulisemad neist on: Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR), Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR) ning Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (ICESCR). Kõik need on ÜRO loodud vahendid, mis kohalduvad kogu maailmas.

Euroopa regioonis reguleerib inimõigusi lisaks ÜROle eeskätt Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa inimõiguste konventsioon. Selles tekstis väljatoodud õiguste rikkumine võidakse viia Euroopa Inimõiguste Kohtu ette. See on olnud Euroopas pikka aega ainuke selle valdkonna akt. Pärast Lissaboni lepingu ja sellele lisatud Põhiõiguste harta vastu võtmist on Euroopas üks sarnane dokument lisaks, kuigi see kehtib üksnes EL mõjusfääris.

Inimõigusi ei paigutata tavaliselt arengukoostöö mõiste alla. Samas saab inimõigusi teatud juhtudel vaadelda ühe arengukoostöö positiivse faktorina. Esiteks on arengukoostöö eesmärk edendada sotsiaal-majanduslikku olukorda, mis on tihedalt seotud ka inimõigustega. Seega kanduvad ühe valdkonna positiivsed mõjud üle ka teisele. Teiseks, kõik riigid ja organisatsioonid, kes oma toetust arengukoostöö valdkonnas pakuvad, võivad nõuda arenguabi eeltingimusena inimõiguste olukorra parandamist.

Üks Eesti arengukoostöö eesmärke on toetada demokraatlikel väärtustel põhineva ühiskonna arengut ning heade valitsemistavade järgimist. Gruusiaga jagasime seadusloome arendamise kogemust ja aidasime üles ehitada demokraatlikke institutsioone, parlamendi ametnikele tutvustasime Riigikogu praktilise töö kogemust ja kinkisime stenosüsteemi, mis aitab saada kirjaliku ülevaate istungite kõnedest ja infovahetusest.

Ukraina riigiametnikele korraldatud eri seminare (WTO, sertifitseerimine, veterinaaria, erastamine, rahandus ja pangandus, integratsioon ja keelepoliitika jms). Alates 2006. aastast on tutvustatud Eesti kogemust Euroopa Liidu ja transatlantilise integratsiooni alal. 2005. ja 2006. aastal toetas Eesti Moldova eurointegratsiooni – koostöös Ühendkuningriigi saatkonnaga Chişinăus korraldati Moldovas koolitusi seoses Moldova õigusaktide ühtlustamisega Euroopa Liidu õigusaktidega. Moldovas on toetatud ka ülikoolide kaasamist siirdeuuringutesse, avalik-õigusliku televisiooni reformi. Koostöös Ungari välisministeeriumiga korraldi praktika Moldova ombudsmani institutsiooni ametnikele. Afganistanis toetasime 2008. aastal rahvaloenduse korraldamist ning 2009. aastal kohalike provintsijuhtide ja presidendivalimiste korraldamist.

Allikas: Inimõiguste Keskus ja “Maailmaparandaja teejuht” (2010)