Probleem: Iga neljas inimene maailmas elab konfliktipiirkonnas ja suur osa nendest inimestest elavad ka vaesuses. EL üritab erinevate poliitikate kaudu vähendada nii konflikte kui parandada inimeste elujärge. Pahatihti tuuakse aga hädas olevate riikide elanike huvid ohvriks Euroopa riikide endi kasule. Seega, ühe käega annab EL arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks, kuid samas takistavad julgeolekupoliitika ja relvakaubandus võimalust luua rahulik elukeskkond ja vähendada vaesust.
Julgeolek ja areng on omavahel tugevalt seotud. Üle 1,5 miljardi inimese elab ebakindlates oludes ja keset konflikte. Aastaks 2015 elab sellistes oludes üle kolmandiku maailma vaestest inimestest.
ELil on julgeolekule terviklik lähenemine, stabiilsuse eeltingimusena nähakse kolme elementi: julgeolek, areng ja demokraatia. Siiski on Euroopa Komisjon ise tunnistanud, et arenguprobleemide sidumine julgeolekuotsustega ja vastupidi ei ole iseenesestmõistetav ega lihtne.
Nii võivad konflikti lahendama toodud osapooltel olla oma tööülesannete tõttu täiesti erinevad nägemused lahenduste kohta – näiteks sõjavägi keskendub baasturvalisuse loomisele ja surmajuhtumite vähendamisele, vabaühendused või arendustöötajad aga konflikti algpõhjuste (vaesus, kõrvalejäetus, halb juhtimine) lahendamisele. Afganistani julgeolekut uurides leidsid Hollandi uurijad, et julgeolekutöötajad ja arengukoostöö inimesed vaatavad riigi probleeme täiesti erinevate nurkade alt. Arengukoostööga tegelevad inimesed soovisid raha selleks, et praegu rahus elavad piirkonnad nii jätkaksid. Sõjaväe vaatenurgast oli oluline teha väljaminekud aga ebastabiilsetesse piirkondadesse.
Rikkad riigid räägivad järjest enam, et ametlik arenguabi ei peaks mitte ainult vaesust leevendama, vaid see tuleks lõimida ka liikmesriikide välispoliitika ja vahel ka kaitsepoliitikaga. Ametlikku arenguabi kasutakse sõjaliste eesmärkide toetuseks näiteks Afganistanis. Uuringud näitavad, et arenguabi selline kasutamine on kulukas, suurendab konfliktiohtu ja ei aita kaasa Afganistani arengule.
Vastuolud tekivad ka siis, kui inimeste kaitsmise asemel tegeletakse riigi turvalisusega või püütakse kindlustada ELi investeeringuid ja juurdepääsu toorainetele. Saheli piirkonna ja Aafrika Sarve julgeolekustrateegiates nimetatakse sekkumise põhjusena geostrateegilisi huvisid. ELi sekkumise eesmärgi võib muidugi küsimuse alla seada. Äkki tegutseb EL Somaalias hoopis selleks, et kaitsta Euroopa merelaevu või ennetada rahutusi, mis viivad väljarändajate ja põgenike tulvani Euroopasse?
ELil on olemas kõik vajalikud vahendid selleks, et olukorda Somaalias muuta – ta saab pakkuda humanitaar- ja arenguabi ning poliitilist ja sõjalist abi. Kahjuks on ELi peamine eesmärk võidelda piraatlusega Somaalia rannikuvetes, mis ei lahenda piraatluse ega Somaalia ebastabiilsuse põhjuseid. Osa piraatluse vastu võitlemisele kuluvatest vahenditest saaks kasutada rannal valitsevate probleemide lahendamiseks (nt põllumajanduse arendamiseks) või pikemaajalise võimekuse toetamiseks (nt politseinike väljaõppeks).
Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest
Foundation Max van der Stoel, 2014, „Security and development: Coordination or conflict“
CONCORD, 2011, „Spotlight on Policy Coherence 2011“