Probleem: Arengumaadel jääb välisfirmadelt saamata sama palju makse, kui neile välisabi antakse. Seega, Euroopa Liit annab vaestele arenguriikidele abi vaesusega seotud probleemide lahendamiseks, kuid samas takistab ELi finantspoliitika nende riikide võimalust koguda õiglaselt makse ja ise oma arengut rahastada.
Caroline Muchanga töötab Mazabukas, Lõuna-Sambia linnas, Nakambala turul seitse päeva nädalas. Ta müüb oma väikese turuleti taga jooke, hügieenitarbeid ja toidukaupu ja suhkrut, mida toodetakse Zambia Sugari hiiglasuures istanduses ja vabrikus. Heal päeval teenib Caroline 20 000 Sambia kvatšat (ligikaudu 3 eurot).
Kell 7 hommikul lähevad Caroline’i kaks tütart vabatahtlike korraldatud kogukonnakooli, mille tase pole kuigivõrd heal tasemel. Riigikoolides on Sambias paremad õppetingimused, kuid hoolimata oma 15-tunnistest tööpäevadest ei suuda Caroline raamatute ja koolivormide eest maksta. Samas maksab Caroline iga päev oma ettevõtlustulu pealt makse: igal õhtul astub tema leti juurest läbi nõukogu ametnik ja kasseerib sisse turumaksu, olenemata sellest, kas Caroline on sel päeval midagi teeninud või mitte.
Tutvugem nüüd ka Zambia Sugar Plc-ga, mis on Ühendkuningriigi toidugigandi tütarettevõtte ning Aafrika suurim suhkrutootja. Mazabuka lähistel asuv suhkruvabrik on suurim kogu Aafrikas. Viimasel viiel aastal on ettevõtte aastakäive olnud üle 149 miljoni euro ning puhaskasum üle 13 miljoni euro aastas.
Kes maksab aga rohkem makse: kas Zambia Sugar või Caroline Muchanga, kes müüb ettevõtte toodangut? Vastus on rabav: aastatel 2008–2010 maksis Caroline rohkem makse. Nende kolme aasta jooksul õnnestus Zambia Sugaril oma tulude pealt tulumaksu üldse mitte maksta.
EL maksupoliitika
Nii arenevates kui arenenud riikides on maksutulud peamine allikas, millega rahastatakse majandus- ja sotsiaalarengut, sealhulgas avalikke teenuseid. Oluline on aga see, et avalike vahenditega suudetakse vaeseid aidata oluliselt efektiivsemalt kui erasektori rahastuse abil.
Paraku kasutavad riigiülesed ettevõtted puudulikku rahvusvahelist regulatsiooni, et maksudest kõrvale hiilida. Samuti näitavad hiljutised uuringud, et kui suurettevõte investeerib arengumaadesse kaks eurot, saab ta sellest ühe tagasi maksuparadiisidest või maksuparadiiside kaudu.
Kui nende ebaseaduslike rahavoogude pealt saadaks makse, koguneks neist arenguriikidele vähemalt sama palju vahendeid, kui saadakse praegu abi korras. Hetkel liigub raha välja riikidest, mis ei ole suutelised rahastama oma kodanike juurdepääsu sotsiaalsetele põhiõigustele – algharidusele, nagu Caroline’i puhul, ent ka õigust sotsiaalsele kaitsele ja arstiabile.
Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest:
CONCORD, 2013, “Spotlight on Policy Coherence 2013“