Eks ole tervise hoidmise ja terviseteenustele juurdepääsuga probleeme igal pool. Inimesed surevad liiga vara või kannatavad haiguste käes ka arenenud riikides, sealhulgas siinsamas Eestis. Arengumaades aga surevad inimesed ikka veel haigustesse, mis meil on ammu välja juuritud ja vaevlevad hädade käes, mida meil saaks hõlpsalt ravida, kontrolli all hoida või ennetada. See on traagika vaestele inimestele, sest vaesus rikub nende tervist.
Vaesus seondub muu hulgas kesiste elamis- ja töötingimuste, toidunappuse ja juurdepääsu puudumisega terviseteenustele. Samas ei lase kehv tervis neil oma heaolu parandada, sest enda või pereliikme haigus tähendab lisaväljaminekuid ja väiksemat produktiivsust. Kehv tervis tähendab ka iseenesest madalamat elukvaliteeti. See on ka probleem arenguriikides tervikuna, sest kui nende tööealine elanikkond vaevleb tõbede käes (sest riik ei suuda adekvaatset tervishoiuteenust pakkuda) ega saa täielikult oma potentsiaali teostada, kannatab majandus.
HIV/AIDS, malaaria ja tuberkuloos tapavad üle nelja miljoni inimese aastas, proportsionaalselt enim arengumaades. Kõige tõsisem haigus, millega maailm praegu silmitsi seisab, mis vaesuse vähendamist takistab ja mida on ÜRO 2005. aasta inimarengu aruandes nimetatud lähiajaloo suurimaks inimarengu tagasipöördumise põhjustajaks, on HIV/AIDS. Alates sellest, kui HIVi 1981. aastal esmakordselt kirjeldati, on sellega seotud põhjustel kogu maailmas surnud üle 25 miljoni inimese. 2007. aastal elas maailmas ligikaudu 33 miljonit HIViga inimest, uusi nakatumisi oli 2,7 miljonit (7400 päevas!) ja HIVga seotud surmajuhtumeid umbes 2 miljonit (5500 inimest päevas!). 370 000 uutest nakatunutest olid alla 15-aastased lapsed, viies HIVga elavate laste arvu 2007. aastal 2 miljonini.
HIV/AIDS ei tunne sotsiaalmajanduslikke piire, see võib muuta igaühe, nii vaese kui ka rikka elu ja kindlasti ei saa me siin Eestis lahterdada teemat arengumaade probleemi kategooriasse. Valdav osa HIV-kandjatest elab aga arengumaades ja kõige rohkem koormab viirus just maailma vaeseimat piirkonda – Sahara-tagust Aafrikat. See regioon on koduks vaid 10%-le maailma elanikkonnast, kuid seal elab 2/3 kõigist maailma HIV-kandjatest, seal leiab aset 3/4 HIVga seotud surmajuhtumitest (sealhulgas 90% alla 15-aastaste laste surmadest) ja seal toimub üle 70% uutest nakatumistest. Kui see haigus on kahtlemata traagika igaühele, siis laastavaim on see vaesuse tingimustes. Perede ja kogukondade laastamise kõrval takistab HIV/AIDS ka tervete riikide pikaaegset arengut. Kuigi viimastel aastatel on probleemi lahendamisega väga aktiivselt tegeletud, jõuab ravi endiselt vaid kolmandikuni nendest, kes seda vajavad.
Malaaria on nakkushaigus, mis levib inimestele sääsehammustuse kaudu. WHO andmetel ohustab malaaria ligi poolt maailma elanikkonnast, ent kõrge riskiga piirkondades elab ligikaudu 1,2 miljardit inimest, neist valdav osa Aafrikas ja Kagu-Aasias. Aastas arvatakse esinevat keskmiselt 250 miljonit malaariajuhtu, surmaga lõppevaid ligi miljon, neist 90% Aafrikas (arvuliselt kõige rohkem Nigeerias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Etioopias, Tansaanias ja Keenias). Eelkõige surevad malaariasse alla viieaastased lapsed (85% kõigist surmajuhtudest) ja väga haavatavad on ka rasedad naised. Surmad pole aga ainuke draama – haiguse läbipõdejate tervis ja edasine areng võivad jäädavalt kahjustada saada. Lapsi ohustab näiteks aneemia või närvisüsteemi kahjustused ja haigust põdenud rasedad naised võivad sünnitada alakaalulise või surnud lapse.
Tuberkuloos on nakkushaigus, mis on teinud võimsa tagasituleku alates 1960ndatest, kui see arvati välja juuritud olevat. Tuberkuloosi põhjustava bakteriga nakatub igal sekundil keegi ja kokkuvõttes on nakatunud ligi kolmandik maailma elanikkonnast. Kui enamusel ei kujune aktiivset haigust välja mitte kunagi, siis paljudel siiski – 2007. aastal oli maailmas ligikaudu 9,3 miljonit uut tuberkuloosijuhtumit (neist 55% Aasias ja 31% Aafrikas) ja haigusesse suri 1,7 miljonit inimest (sealhulgas 456 000 HIV-positiivset, kes arvatakse ametlikus statistikas HIV/AIDSiga seotud surmade alla), neist valdav osa arengumaades.
Nendele kolmele nakkushaigusele on rahvusvaheline üldsus, sh doonorid ja arengumaade valitsused viimastel aastatel tõsist tähelepanu pööranud. Tähelepanu ja sellega kaasnev rahastamine on kahtlemata vajalik. Määrava tähtsusega on aga see, et edaspidi toetaks nende kolme haiguse vastane võitlus arengumaade tervishoidu tervikuna, mitte ei moodustaks paralleelsüsteeme, mis keskenduvad vaid neile haigustele ning röövivad raha ja inimressurssi üldisest tervishoiusüsteemist. Jõupingutuste suunamine üldisele tervishoiu parandamisele arengumaades aitaks võidelda nii nende kolme „kõrgetasemelise” haiguse kui ka teiste arengumaid laastavate tervisehädadega.
www.who.int (Maailma Terviseorganisatsioon)
www.unfpa.org (ÜRO Rahvastikufond)
www.theglobalfund.org (Globaalne AIDSi, malaaria ja tuberkuloosiga võitlemise fond)
www.unaids.org (ÜRO HIV/AIDSi ühisprogramm)
www.genderandaids.org (UNIFEMi portaal HIV/AIDSi ja sooküsimustes)
www.rollbackmalaria.org (Rahvusvaheline võrgustik Global Malaria Partnership)
www.stoptb.org (Rahvusvaheline võrgustik Stop TB Partnership)
www.gatesfoundation.org (The Bill & Melinda Gates Foundation, suur tervishoiuprogramme edendav ja rahastav erafond)
www.everywomaneverychild.org (Globaalne programm, mis koondab ÜRO asutusi, valitsusi, vabaühendusi, tervishoiutöötajaid ja filantroope et saavutada naiste ja laste tervisega püstitatud eesmärke)
Allikas: “Maailmaparandaja teejuht” (2010)
Igal aastal sureb arengumaades tarbetult 14 miljonit inimest vaesusega seotud haigustesse ja nakkushaigustesse nagu malaaria, krooniline kõhulahtisus, tuberkuloos ja HIV/AIDS. Vajalikud ravimid on tihti olemas kuid kallite patentide tõttu pole arenevate riikide patsientidel nende ostmiseks raha. Euroopa Liidu poliitikad on vähesidusad, kui arengupoliitika soosib taskukohase hinnaga ravimite kättesaadavust ja kaubandus- ning tööstuspoliitika viivitab lubade andmisega ja teeb taskukohaste ravimite saabumise arenevate riikide turgudele keeruliseks. Isegi Euroopa Komisjoni PCD alased raportid ei maini selles vallas esile kerkivaid riske või ELi potentsiaalselt kahjulikke kaubanduspoliitikaid.
Tõsiasjas, et ravimid on mitmete arenevate riikide elanike jaoks kättesaamatult kallid, on suuresti süüdi ravimite kallid patendid. Enam kui 96% nendest patentidest on lääneriikide ettevõtete valduses. Ravimitööstuse hinnangul on patendikaitse oluline uute ravimite leidmiseks vajalike uuringute rahastamiseks. Patentravimit ei tohi toota keegi peale patendi omaniku. Seega on ravimite hinnad innovatsiooni stimuleerimise eesmärgil aastaid kestva tehisliku monopoli tõttu märkimisväärselt kõrgemad. Innovatsioonist, eriti valdkondades, mis teenivad arenevate riikide huve – troopiliste haiguste puhul (mille suhtes uuringutes domineerival lääne ravimitööstusel puudub rahaline initsiatiiv), on aga väga puudu.
Kulutused ravimitele arengu- ja üleminekumaades moodustavad 60% kõigist tervishoiukulutustest. Ravimite hinnad on tihti nii kõrged, et suurel osal rahvastikust puudub neile ligipääs. Intellektuaalomandi õiguste ja vajaduse vahel tagada ravimite kättesaadavus valitseb terav pinge.
Allikas: People to People Eesti
Loe ka Hollandi organisatsuiooni Evert Vermeer Stichting analüüsi “Valik patentide ja patsiantide vahel“