18.05.2016
Tendentsid kasutada arenguabiks mõeldud summasid kas doonorriikides kohapeal pagulastega tegelemiseks või siis anda raha sihtriigile klausliga, et saadud rahalisi vahendeid tuleb eelkõige kasutada migratsiooni piiramiseks, on nähtavad olnud juba pikemat aega. 2015. aasta lõpus jõudis asi niikaugele, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon pidi sõna võtma ning välja ütlema selle ilmselge tõdemuse – et pagulastega tegelemise eelarve ei tohiks tulla maailma vaeseimate arvelt. Siinkohal tahaksin rõhutada, et muidugi tuleb ka pagulaste vastuvõtmist rahastada, ja olen kindel, et sinna sektorisse minevad summad saaksid olla ja peaksid olema suuremad. Mulle lihtsalt ei meeldi, et see raha võetakse ära kõige nõrgematelt. Asüülitaotlejatele varjupaika andvas riigis esimese aasta jooksul tehtavad kulud on ODA-kõlbulikud niikuinii, ent seda kummi ei tohiks venitada rohkem kui vaja.
Veebruaris tõusid arengukoostööga tegelevad organisatsioonid tagajalgadele, kuuldes OECD Arenguabi Komitee plaanidest ODA põhimõtete reformimiseks. Esiteks kardetakse, et nüüd on riikidel veel rohkem võimalusi pagulastega seotud kulusid ametliku arenguabina deklareerida. Teiseks kardetakse, et arenguabi rahasid, mida varem ei tohtinud kasutada otseselt sõjaväe ja julgeolekuga seotud tegevusteks, saab nüüd palju lihtsamalt suunata just nendesse sektoritesse. Ja sellega muuta veel kindlamaks võrrand „anname teile raha siis, kui teie teete nii, et mitte keegi ei pääse üle teie piiride Euroopasse, meie ukse taha“. Kolmandaks kardetakse, et Arenguabi Komitee on avanud erasektorile ukse selliselt, et riigid kasutavad arenguabi rahasid lihtsalt investeerimaks oma firmade arenguriikides ette võetavatesse tegevustesse. Selguse huvides tuleb märkida, et ükski neist kartustest ei ole veel massilisel tasemel tõeks saanud. Samas ühtegi mehhanismi, mis neid hirme leevendama ning negatiivse stsenaariumi tõeks saamise võimalusi vähendama peaksid, paika pandud ei ole. Loodetavasti ei ütle paari aasta pärast tehtavad uuringud, et Euroopa riik X annab küll arenguabi 0,7% ulatuses oma SKP-st, ent pool sellest kulub kodus pagulaskriisiga hakkama saamiseks, veerand antakse Aafrika riikidele X ja Y, et need tagaksid oma inimeste püsimise riigi piirides, ning ülejäänud veerandi eest jagatakse nii stipendiumeid sinna riiki õppima tulevatele noortele, rahastatakse kohalike arengukoostöö-MTÜde tööd kui ka antakse osa näiteks WFP-le ehk Maailma Toiduprogrammile (ingl k World Food Programme).
Ma tegelikult usun, et OECD tahtis parimat, tahtis teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Kahtlen, et need lambad selliste arengute puhul kaugemas perspektiivis terveks jäävad. OECD peataolek arenguabi küsimuses meenutab natuke nende peataolekut maksuparadiiside küsimuses. Organisatsioon on selgelt välja öelnud, et maksudest kõrvale hiilimine peab lõppema, maksuinfo vahetamine peab olema laiapõhjaline ja arenguriigid peavad saama oma õiglase osa nende pinnal nende ressursse kasutades saadud tulust. OECD prioriteediks on üleilmse maksuoptimeerimise vastu võitlemine juba 2008. aastast. Mullu sügisel lepiti lõpuks kokku, et tasapisi hakatakse maksuinfot vahetama ning sunnitakse korporatsioone avaldama, kui palju nad erinevates riikides tulu teenivad (tuntud ka kui OECD BEPS – maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava, mis on algatus kasumi väljaviimise jms trikkide vastu võitlemiseks). Kuigi õiges suunas sammude astumine on tervitatav, on rahvusvahelised MTÜ-d OECD plaani osas jällegi üsna kriitilised, sest kokku lepitud tegevused said rikkamate riikide isiklike huvide tõttu oluliselt hambutumad kui oleks vaja, arenguriikide esindajaid oli kaasatud liiga vähe ning nende sõnal ei olnud nii suurt kaalu. Tähelepanu on juhitud ka sellele, et suur osa populaarseimaid maksuparadiise on kas ise rikkad lääneriigid à la Šveits või sageli ka Euroopa riikide kontrolli all. Mis tõstatab küsimuse, et kui siiras see maksuparadiiside vastu võitlemise retoorika ikkagi on. Nii olemegi olukorras, kus ühe arenguabidollari kohta liigub sihtriikidest välja 10 dollarit musta raha, millest kohalikud inimesed mingit kasu ei saa.
Suurte protsesside lõpetamine või ümber pööramine käibki aeglaselt, eriti kui seda teeb mammutorganisatsioon, mille puhul on mängus liiga palju vastakaid huvisid. Aga paljud asjad on ju lihtsalt ka poliitilise tahte taga kinni. Ühelt poolt moraal, õiglus ja kõik muud ilusad ideed, teiselt poolt majanduslik kasu kas isiklikus plaanis või oma riigile ja rahvale. Valimistsüklis mõtlevad poliitikud valivad enamasti selle viimase, kui just keegi kusagil ei ole juba VÄGA vihane või midagi ei hakka õrna globaalset tasakaalu VÄGA paigast ära vedama. Ja muidugi, kui midagi läheb käest ära, nagu näiteks pagulaskriis, on kõik justkui puu otsast kukkunud – et kuidas see nüüd siis juhtus? Sellistel hetkedel oskan ainult silmi pööritada. Lõpetuseks võib öelda, et olukord on murettekitav, aga seda te vist juba teate. Ma siiralt loodan, et Eesti suudab jääda ratsionaalseks ja kaugemat perspektiivi arvestavaks ning meie niigi väikesed arenguabisummad ei pea üle elama lühinägelikke kärpeid. Ja et ei saa teoks need veidrad mõtteavaldused, mille järgi Eestist peaks saama uus Panama. Oleks imeline öelda, et praegu teeme küll vähe, tulevikus rohkem, aga igal juhul teeme mõistlikult, jätkusuutlikult ja läbipaistvalt.
Sigrid Solnik, Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht
Kaanefoto: Nii Suurbritannia kui Islandi peaministreid süüdistatakse Panama paberitest saadud info põhjal maksude vältimises. Erinevalt David Cameronist on Sigmundur Davíð Gunnlaugsson ka tänaseks süüdistuste tõttu tagasi astunud. Autor: Georgina Coupe / Crown Copyright
Artikkel “Panamast, pagulastest ja ODA-st” ilmus 18. mail Mondo Arengupoliitika Teatajas – väljaandes, mis käsitleb erinevaid maailma arengu aspekte ja probleemkohti. Maikuine number, kust Sigrid Solniku artikkel pärineb, keskendub humanitaarabile muutuvas maailmas. Teataja digiversiooni saab alla laadida siit!
Kommentaarid