Miks? Algkoolis käib tänapäeval üle 90% arenguriikide lastest. Edusammude kiirust näitab see, et 1900. aastal oli kirjaoskajaid vaid 21% ja 1960. aastal 42%.
Kas nüüd on kõik hästi? Koolist jäävad lapsed kõrvale enamasti majanduslikel põhjustel ja sõjapiirkondades. 57 miljonit last ei käi endiselt koolis ja see on meeletult suur number, sest suure tõenäosusega ei lähe ka omakorda nende lapsed kooli. Lisaks tuleb tööd teha sellega, et tüdrukute võimalused haridust saada oleksid samasugused kui poistel. Haridusest saad täpsemalt lugeda siit.
2. Mis on maailma keskmine oodatav eluiga lastel, kes sündisid 2015. aastal?
Miks? Järjest rohkematel inimestel on võimalus saada arstiabi ja sünnitusabi, paranenud on teadlikkus ja haridustase. Pidevalt suureneb inimeste hulk, kellel on ligipääs puhtale veele ja kanalisatsioonile, maailmas on vähendatud malaaria, tuberkuloosi ja lastehalvatuse ning HIV/AIDSi levikut.
Kas nüüd on kõik hästi? Kuigi keskmise vanuse tõus on muljetavaldav, tuleb töötada kõige vaesemate piirkondade tervise- ja haridusteemadega. Vaesusesse sündinud lastel on pea kaks korda suurem tõenäosus surra enne viieaastaseks saamist kui jõukamate perede lastel. Haritud emade lapsed – isegi kui emal on vaid algharidus – jäävad suurema tõenäosusega ellu kui hariduseta emade lapsed. Mida on tervise alal saavutatud ja mida on veel vaja teha, loe siit.
3. Keskmiselt on 25 – 34 aastane mees käinud koolis 8 aastat. Mitu aastat on on koolis käinud sama vana naine?
Miks? Algklassides käib poisse ja tüdrukuid maailmas peaaegu võrdselt ja see on väga hea tulemus. Uuringu läbiviijad leiavad, et tänu naiste hariduse paranemisele on alates 1970. aastast päästetud 4,2 miljoni kuni 5-aastase lapse elu. Statistika allikas.
Kas nüüd on kõik hästi? Kuigi edusammud on suurepärased, on veel palju tööd ees. Alghariduse head näitajad ei jätku põhikoolis – ainult 48% maailma riikidest saavad tüdrukud ja poisid võrdselt põhiharidust, mis meil on kohustuslik kõigile lastele. Kuidas tüdrukute ja naiste õigused maailma arengut mõjutavad, loe siit.
4. Viimase 20 aastaga on sügavas vaesuses elavate inimeste osakaal maailmas …
Miks? Paranenud tervisenäitajad ja parem haridus tähendab seda, et üha rohkematel inimestel on võimalik vaesusest välja tulla. Äärmuslikuks vaesuseks loetakse seda, kui inimene peab hakkama saama vähem kui 1,25 dollariga (ca 1,15 eurot) päevas.
Kas nüüd on kõik hästi? Vaesusest rääkides on kõige suurem häda selles, et eri riikides tähendab “vaene” erinevat asja. Eesti vaesus ei tähenda, et inimesel pole võimaik saada puhast joogivett või käia tualetis. Ka vaesed lapsed saavad tasuta arstiabi ja kooliharidust. Eestis loetakse absoluutseks vaesuseks, kui inimese sissetulek on alla 203 euro kuus (statistikaameti andmed aastast 2014 oli 6,8 eurot päevas). Eesmärkidest vaesuse vähendamisel loe siit.
5. 1965. aastal sündis maailmas iga naise kohta keskmiselt 5 last. Mitu last sündis ühe naise kohta 2016. aastal?
Miks? Sageli arvatakse, et kui maailmas läheb elu paremaks, hakkab rahvastiku arv tõusma, mis toob uusi probleeme kaasa. Tegelikkuses on olukord vastupidine – kui elu läheb paremaks, väheneb laste arv peres. Laste arv oleneb lisaks majandusarengule (mida rikkamad inimesed, seda vähem lapsi) ka naiste haridustaseme ja teadlikkuse kasvust (teadlikkus rasestumisvastastest vahenditest) ning võimalustest üldse tööl ja koolis käia (koolid on olemas ka tüdrukutele ja naistel lubatakse tööd teha). Näiteks, Indias sündis 1970ndate alguses ühe naise kohta 5,5 last, 2015. aastal 2,5 last.
Kas nüüd on kõik hästi? Kuigi rahvastiku “plahvatuse” kiirus on oluliselt vähenenud, suudame me liigse tarbimisega hävitada enda loodust ja keskkonda kiiremini kui iial varem. See käib just arenenud riikide kohta, kus tarbimine on ületanud igasuguse mõõdutunde. Inimesed saastavad vett kiiremini kui loodus suudab seda puhastada. Igal aastal läheb raisku 1,3 miljardit tonni toitu, samas kui miljard inimest on alatoitunud ja veel miljard näljas. Mida teha, et hoida maailma ka meie laste jaoks, loe siit.
Miks? Kui Eesti sai iseseisvaks, nägid edukad riigid, et meil on riigi üles ehitamiseks ja arenguks vaja abi. Me saime esimestel aastatel arenguabi (830 miljonit eurot) ja järgnevatel toetusi EL struktuurifondidest (4,8 miljardit eurot). Ise hakkasime abi andma 1998. aastal (172,8 miljonit eurot). Elatustasemelt oleme juba ammu abi vajavate arenguriikide seast väljas.
Mida edasi teha? Eesti on lubanud, et nii nagu meid kunagi aidati, hakkame meie järjest edukamaks saades abivajajaid aitama. See on süsteem, mis on kõigile kasulik, sest maakera on teadupärast ümmargune ja nii keskkonnaprobleemid kui sotsiaalsed mured ei püsi riikides, kus nad tekkisid, vaid laienevad üle maailma. Sama lugu on heade asjadega – mida rohkem riike on edukad ja rahumeelsed, seda lihtsam on maailmas heaolu hoida.
Aastasadu tagasi töötas intuitsioon meie kasuks – me nägime midagi ja tegime sellest järeldused maailma toimimise kohta laiemalt. Tänapäeval on vastupidi – uudiste ja sotsiaalmeedia võidukäiguga näeme palju negatiivseid sündmuseid, mis on erakordsed. Nüüd töötab intuitsioon meile vastu – enam ei saa üksikute lugude põhjal üldistusi teha, sest meedia ei näita tavalist, igavat elu. Ainus võimalus saada teemast õige pilt oleks alati kogu teema läbi töötada, aga seda ei jõua meist keegi.
Kuidas olukord enda kasuks pöörata?
Kas midagi üllatas, tegi tuju paremaks või hoopis vastupidi? Jaga oma emotsioone meie FB Terveilma lehel.
Kui soovid häid uudiseid oma postkasti, liitu Arengukoostöö Ümarlaua uudiskirjaga:
Küsimused töötas välja Gapminder Foundation. Rohkem infot projekti kohta saab siit.