16.02.2017
Tee enne artikli lugemist läbi see test siin. Enda lõbuks ja meie rõõmuks – proovime teada saada, kuidas Eesti inimesed globaalseid probleeme tunnetavad.
Pealkirjas väidetu kõlab uskumatult, eriti arvestades üldist fooni, kus jäävad kõlama kriisid ja õnnetused, arenguriikide vaesus ja viletsus, sõjad ja hädaoht. Siinkohal ma ei taha väita, et globaalses plaanis on elu murede ja kurbuseta lillevaibal kõndimine. Väljakutseid on palju.
Samas on ka arengut olnud palju. Möödunud nädalal meie seast lahkunud professor Hans Roslingu elutöö oli globaalse arengu demonstreerimine ning ignorantsuse ja valearvamuste vastu võitlemine. Rosling ja tema poolt loodud Gapminder Foundation on meile faktidele toetudes näidanud, kuidas maailmas on vähem vaesust, rohkem haridust, pikemad eluaastad ja muud positiivsed arengud, mille poole rahvusvaheline kogukond aastaid püüelnud on. Rosling tuletas kuulajatele alati meelde ka seda, et globaalne heaolu on meie endi kätes. Et me peaksime olema tänulikud selle eest, mis meil on – muuhulgas sanitaarsüsteemid, koolid ja haiglad – ning panustama kõik jõudumööda sellesse, et ka teistel need asjad olemas oleks. 1990. aastal tundus ehk pea naeruväärne toona paika pandud eesmärk vähendada globaalset äärmuslikku vaesust poole võrra. Umbes sama naeruväärne nagu praegu võib tunduda kestliku arengu eesmärk kaotada kõikjal nälg aastaks 2030. Samas, aastatuhande arengueesmärk vähendada globaalset ekstreemset vaesust 50% võrra täideti viis aastat varem kui planeeritud, selleni jõuti juba aastal 2010. Vähem naeruvääristamist ja hirmu ning rohkem koostööd ja usku endasse ning on reaalne, et kestliku arengu eesmärgid on 2030. aastal kui mitte 100% täidetud, siis vähemalt 75%, 80% või 90% täidetud. Ja see oleks juba oluline võit.
Palju on arutletud teemal, miks meediale ei meeldi kajastada „häid“ uudiseid. Uudisväärtuslikkuse komponendid nagu juhtunu lähedus ja ainulaadsus, skandaalimaik, kuulsusesära või, eriti viimasel ajal, häda ja õnnetuse määr ei tundu soosivat lugusid à la „Aafrikas ei ole laste suremus suurenenud, näha on hoopis langustrendi“. Lõpuks, tükk tüki haaval kujunebki välja aimdus ja arusaam, et maailm on katki. Et kõik on halvasti. Isegi kui me väga loodame, ei suuda me sageli hoomata kui palju paremaks elu tegelikult muutunud on. Kuidas täppi teil testi täitmine läks?
Sõbrapäeval ilmunud Johan Norbergi lugu ajalehes The Guardian räägib sellest, kuidas inspiratsiooniks ja sihi seadmiseks on vaja kõlavaid rahvusvahelisi deklaratsioone, ent tegelik muutus toimub aeglaselt, koha peal ja ainult siis kui arvesse võetakse kohalikke olusid. Ega ilmaasjata ei ole ka Eesti arengukoostöös oluline partnerriigi enese vastutus ja roll eesmärkide saavutamisel, lisaks arusaam, et kopeeritud-kleebitud lahendused ei tööta. Kõike korraga muuta ei ole otstarbekas ega võimalik. On naiivne arvata, et ühe vabatahtliku töö tsükliga arenguriigis, ühe annetusega, ühe projektiaastaga suudame maailma ära päästa. Arengukoostöö astub aeglast sammu. Lisaks on arengule üha enam vaja läheneda laiemalt – ainuüksi abirahast ei piisa, vaja on ka arengule suunatud poliitikate sidusust, vastutustundlikku erasektorit, julgeolekukammitsaist väljapoole mõtlevat väärtuspõhist välispoliitikat. Globaalne areng on olnud peadpööritav, samas ei tasu unustada, et väljakutsed on ehk sama peadpööritavad. Ent nüüd me vähemalt teame, et see kõik on tegelikult tehtav.
Autor: Sigrid Solnik, AKÜ juht
Pildi autor: Maia Klaassen, GLEN vabatahtlik 2016 Kamerunis
Kommentaarid