21.08.2017
Kui Salinder oli seitsmeaastane, viidi ta oma pere juurest helikopteriga linna internaatkooli*. Kuigi paljud põhjarahvaste lapsed pärast seda eluetappi venestuvad ja häbenevad oma emakeeles rääkidagi, oli Salinder ka pärast kooli lõppu oma päritolu üle uhke.
Enne kodukanti naasmist otsustas ta siiski veidi maailmas ringi vaadata. Pakkis oma varanatukese seljakotti ja sõitis suurlinna, kuid sellest hoolimata ei tundnud ta end teistest halvemana, sest tema rikkus seisnes muus kui maises varanduses. Kord linnas jalutades kohtas ta juba mitmendat põlve linnas elavaid suguvendi.
Saatuse tahtel ristusid nende teed uuesti. Juba hämardus, kui Salinder märkas sama kampa tänavanurgal isekeskis vaidlemas. Selgus, et noortel olid jäänud telefonid hotellituppa ja ühes sellega elektrooniline giid ehk GPS. Kusagilt saadud paberkaarti lugedes olid nad aga sama abitud, kui paadunud linlased tundras koduteed otsides.
Vanasti oskasid kõik neenetsid tundras looduse- ja taevamärkide järgi liikuda. Kui teised tiirutasid ringi ja jõudsid päeva lõpuks samasse kohta tagasi, siis nemad ei eksinud kunagi. Kuna Salinder ei olnud esivanematelt õpitut unustanud ja kasutas neid teadmisi ka linnaruumis liikumisel, siis olgugi, et temagi jaoks oli see linn võõras, liikus ta seal kindlamalt kui nii mõnigi**. Ta oskas eksinud, kes mäletasid vaid seda, et nende hotell asub suure katlakorstna läheduses, hõlpsasti soovitud paika juhatada. Teised ei jõudnud ära imestada, kuidas ta küll seda tegi.
Pärast järgmisi Salinderiga ühiselt veedetud päevi mõistsid oma kodupaigast võõrdunud neenetsid, kui suur varandus on nende esivanemate pärand, mis aitab võõrsilgi hakkama saada.
*Kaugel tundras elavate põlisrahvaste lapsed pannakse helikopteri peale ja viiakse jõuga internaatkooli. Nii võetakse nendelt lastelt võimalus õppida maast madalast põhjapõtradega ümberkäimist ja teisi karmis kliimas ellujäämiseks vajalikke oskusi. Koolis käib kogu suhtlus vene keeles. Üleminek vene keelele toob aga kaasa väikerahva hääbumise. Emakeel on koolis põlu all ja ajapikku lapsed võõrduvad kodustest ning halvimal juhul katkestavad lõpuks perega igasugused sidemed.
**Iga aasta oktoobris toimuvate hõimupäevade aegu tulevad Fenno-Ugria külla kutsutud hõimurahvastest linnalabürindis kõige paremini toime just neenetsid, kes pole tihti varem suures linnas käinudki.
Teadmiseks: Neenetsid on eestlaste kauge sugulasrahvas. Nende keel kuulub uurali keelte samojeedi rühma, teise rühma moodustavad soome-ugri keeled. Venemaal Kaug-Põhjas elavad neenetsid on tavapäraselt tegelenud põhjapõtrade kasvatamise, kalastamise ja küttimisega. Neenetsite tulevik on aga naftatööstuse arengust tõsiselt ohustatud. Iga uue leiukoha kasutuselevõtul muudetakse suur hulk rändava eluviisiga põlisrahvaste esindajaid paikseteks, neenetsid ei suuda aga külaeluga hästi kohaneda.
Retsept: Kala soolatud murakatega
Sarnaselt teiste põhjarahvastega on neenetsite igapäevases toidus põhjapõdraliha, kala ja vitamiinirikkad metsamarjad. Põhjapõder on neenetsile aga lisaks toidule ka transport, rõivad, ehitusmaterjal ja arstirohi. Neenetsitele külla minnes on aga parim kingitus näiteks apelsinid ja piim, sest paari tuhande kilomeetri raadiuses ei ammu seal ühtki lehma.
1 suurem jõekala (näiteks haug või ahven)
murakaid
maitse järgi soola
Puhastage kala, täitke see murakatega ja maitsestage soolaga (soovi korral võib kalale riputada ka tilli). Mässige kala fooliumisse ja küpsetage sütel või ahjus 200kraadises kuumuses umbes pool tundi.
Autor: Gerda Kärner, Fenno-Ugria Asutus
Fotod: Aivar Ruukel.
Kommentaarid