Terveilm

Kust algab kolmas maailm?

28.08.2017

Osana magistriprogrammist pidin tegema uurimustöö ühes arenguriikidest, seda mistahes maailma otsas. Minu valikuks sai sel kevadel Peruu – Lõuna-Ameerika suuruselt neljas riik, mida me siinpool maakera endiselt “kolmandaks maailmaks”, arengust maas olevaks territooriumiks peame.

Tegelikkus on paljuski teistsugune. Minu esimene isiklik kokkupuude selle «arenguriigiga» oli Miraflores – rikas linnaosa kümnemiljonilise elanikkonnaga pealinnas Limas. Seal avanenud vaatepilt meenutas pigem Silicon Valleyt: Kalipsos kohalikud surfasid rannas või tegid pargis joogat, kõik oli kõrge, betoonist ja klaasist ning hinnatase oli vaat et kallim kui Eestis.

Peruu enda standardite kohaselt elab vaesuses umbes veerand, allpool rahvusvahelist vaesuspiiri (1,90 USA dollarit päevas) veel vaid 3,1 protsenti inimestest. Nii Aafrika kui ka mõne Lõuna-Aasia riigiga võrreldes on see osa õige pisike, nagu ei ole ka riigi 13 000 dollari suurune sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta teab mis väike.

Lõuna-Ameerikale omaselt on majanduslikud erinevused riigis loomulikult suuremad kui kusagil Euroopas ning maapiirkondades on pilt märksa teistsugune kui Mirafloreses. Samas ei kohanud ma Peruus ega naaberriikides kordagi sellist karjuvat, hingekriipivat vaesust, nagu olin varem kogenud Kesk-Ameerikas.

Koolilapsed

Kirjaoskuselt USA-st ees

Rahasummadest veelgi enam seavad Peruu puhul «kolmanda maailma» pitseri kahtluse alla sotsiaalsed ja demograafilised näitajad. Keskmine pere suurus näiteks on praegu ainult 4,9 inimest. Lõuna-Ameerikale omaselt on peruulased läbi teinud suure rahvastikumuutuse. Nüüd mitte üksnes ei ela enamik inimesi linnades, vaid saadakse ka hiljem (ja vähem) lapsi, omandatakse hoolsalt haridust ja tehakse karjääri.

Olgem ausad, olin eeldanud laialdast lapstööjõu kasutamist ja hariduse rasket kättesaadavust, leidsin aga hoopis, et kooliskäimine on kohustuslik 11. klassi lõpuni, peaaegu kõik linnanoored kaaluvad ülikooli minekut ning lugeda mõistev osa rahvastikust on 94 protsenti – selle näitajaga ei suuda võistelda isegi Ameerika Ühendriigid.

See ei ole veel kõik. Peruu rahva tervislikele näitajatele pilku heites võib taas kulmu kortsutada. Tuleb välja, et meeste keskmine eluiga on seal täpselt sama mis meil Eestis – 71 aastat. Tõsi küll, arstiabi on seal endiselt raskemini kättesaadav, kui on meile harjumuspärane. Üldiselt seavad aga nii mõnedki arengunäitajad nagu ka üldine linnapilt arenguriigi staatuse küsimärgi alla.

See muidugi ei tähenda, et riigis aetakse asju ausalt. Küsisin oma Peruu kontaktisikult, kes juhtumisi töötab valitsuse advokaadina, kui hull ikkagi on selles riigis korruptsioon skaalal ühest kümneni. «20!» vastas ta veendunult, enne kui olin küsimuse lõpetada jõudnud.

«Aga… kus on siis Venezuela?» –«50!» – «Ning sel juhul Brasiilia?» – «100!»

Korruptsioon on Lõuna-Ameerikas suur olnud niikaua, kui keegi mäletab. Kui minu isiklike vaatluste põhjal käis igapäevane asjaajamine riigis tohutult aeglaselt, aga enamasti siiski ausalt ja altkäemaksuta, siis kõrgel tasemel olevat olukord teistsugune. Alles pärast reisi võisin lugeda, kuidas täpselt samal päeval, mil Peruust lahkusin, oli võetud vahi alla riigi eelmine president. Veel mullu riiki juhtinud Ollanta Humala istub nüüd korruptsioonikahtluse tõttu vanglas. Päevavalgele olevat tulnud, kuidas ta koos abikaasa Nadinega on võtnud vastu kampaaniaannetusi Brasiilia ehitusmagnaadilt Ode­brechtilt – suurfirmalt, kes on sel korrumpeerunud mandril mässitud nii mõnessegi poliitskandaali.

Tõsi, Peruu rahvas ei tohiks olla ülearu kohkunud: korruptsiooniskandaalidesse on olnud segatud riigi viiest viimasest riigijuhist neli. Vanglas, kuhu Ollanta Humala just saadeti, ootas teda juba kurikuulus ekspresident Alberto Fujimori. Läbi ajaloo üheks suuremaks korruptsioonijuhtumiks nimetatud skandaali järjel mõisteti Fujimori 2007. aastal trellide taha 25 aastaks – palgamõrvade, miljonite dollarite väärtuses riigiraha varastamise ning ebaausate poliitvõtete eest.

Kohalik talunik

Olukorda ei tee kindlasti ausamaks Peruu suur sõltuvus maavaradest. Selle poolest on Peruu ekspertide hinnangul kõikide Ladina-Ameerika riikide hulgas Tšiili järel teisel kohal. Koguni 60 protsenti riigi ekspordist moodustavad väärismetallid, mineraalid ja muu maapõuest tulev ning suur osa tööstuses hõivatuist teenib leiba just nimelt kaevandustes.

Et kaevandusi majandavad eelkõige suured (välis)firmad, on konflikt põliselanikega olnud vältimatu. Seaduse kohaselt on korporatsioonid kohustatud maksma põliselanikele neilt võetud maade eest kompensatsiooni. Tegelikkuses raha valitsusest enamasti kaugemale ei jõua. Kaevandused raiskavad ka tohututes kogustes vett, mida Peruul pole sugugi ülearu, ning hävitavad ja reostavad maastikke. Samuti on selles vallas aina rohkem tähelepanu koguv probleem töötajate halb kohtlemine.

Riik on seni ikka rõõmsalt suurfirmadele vastu tulnud ja seadused kaevandustes leebed hoidnud. Olukord läks taas tuleohtlikuks juuli keskel, mil riik teatas järgmiste ohutusnõuete leevendamisest. Peruulased, tuntud oma protestivaimu poolest, ei jätnud asja niisama. Riigis puhkesid suured meeleavaldused, mis muutusid kohati üsna vägivaldseks.

Seda oli liiga palju Peruule, mis oli juba enne meeleavaldustest halvatud. Nimelt oli iga-aastane haridustöötajate streik sel korral võtnud eriti grandioossed mõõtmed. Minu lahkumise ajaks oli see kestnud juba 32 päeva ja mõni päev hiljem kuulutas valitsus riigis välja hädaolukorra. Ükski laps polnud kogu selle aja koolis käinud. Õpetajad muudkui marssisid tänavatel, karjusid ja põristasid trummi ning tagatipuks ühinesid streigiga transporditöötajad. See lõi riigilt, mis elatub suuresti turismist, jalad alt. Bussid ei liikunud ja teed, nende hulgas Machu Picchule viiv, olid blokeeritud. Nii mõnedki rännusellid, kes inkade impeeriumi nägemiseks Peruusse olid lennanud, pidid sellest maailmaimest lihtsalt loobuma.

Konflikt kestab endiselt. Nüüdseks on õpetajatele lubatud nende nõutav palgasumma, kuid mitte küllalt ruttu, mistõttu nad jagavad endiselt Limas ministeeriumiga maid. Palk, millest räägime, on muide peaaegu 1100 eurot (4050 Peruu soli) kuus – järjekordne «kolmanda maailma» kontseptsiooniga vastuollu minev summa.

Üleüldiselt on avaliku sektori töö Peruus ihaldatud ja töötada riigiasutuses on auasi. Mina tegin oma uurimuse tarvis koostööd põllumajandusministeeriumi ja selle regionaalsete kontoritega. Agronoome – kõigil nime ees aupaklik tiitel «insener» – töötab viimati mainitutes hordide viisi. Kõigil neil on ülikoolikraadid – nii mõnelgi ka välismaalt –, vähemalt 1000-eurone palk ja maapiirkondades kõrge ühiskondlik roll.

Kuigi mina nõukogude ajal elanud ei ole, tajusin regionaalsetes põllumajanduskontorites sovetiaja hõngu. Kõik need olid suured ja kõledad ning igas kabinetis istus laminaadist laua taga «insenerivesti» kandev ametnik ja raporteeris kohalikust tööst mingile kõrgemale institutsioonile. Hierarhia Peruu ametiasutustes on meeletu ja astmeid lugematu hulk. Ikka on kellelgi ülemus, kellel on ülemus, kelle ülemusele tuleb ette kanda.

Tööd alustame homme

Hierarhiast ehk suurematki meelehärmi valmistas meile kurikuulus ladina töökultuur. Tööd tehti, selles pole kahtlust. Aga ajagraafik, mille alusel asju aeti, muutis minul küll meele mustaks ja tõi ehk mõne halli karvagi pähe.

Peruu ja eeldatavasti ka ümberkaudsete riikide inimestele ei meeldi olla konkreetne. Neile meeldib anda kõiksuguseid lubadusi. Ja kõige rohkem meeldib neile öelda mañana (eesti keeles «homme»). Eriti siis, kui on vaja rääkida plaanitud töö alustamise ajast. Ehk ongi koer just sinna maetud.

Kuigi arenguriigi staatuse juures on palju kaheldavat, on Peruu (praegu veel) ületamatult kaugel sellest, mis ümbritseb meid Eestis. Inimesed on seal töökad ja targad, aga kirjutamata reeglid, mille järgi asju aetakse – olgu teemaks korruptsioon või tähtaegadest kinnipidamine –, kõnelevad vahel iseenda edu vastu.

Tänavavaade

Autor: Heleene Tambet

San Francisco Ülikooli arengumajanduse tudeng

Lugu ilmus varasemalt 25.09.2017 Sakalas.

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ is a strategic partner for Estonian Ministry of Foreign Affairs as a consultant the state in field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ also provides workshops and consultancy for private sector companies as well as for wider public on sustainable development goals and global issues. 

The highest decision-making body is the General Assmebly.  AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. 

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Telliskivi 60a/3, 10412, Tallinn
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Contact:

Agne Kuimet – member of management board, agne@terveilm.ee