Kas teadsite, et Eesti on idapoolsete Euroopa Liidu riikide seas üks tublimaid arengukoostöö rahastajaid? Möödunud aastal andsime arengu- ja humanitaarabiks 40,3 miljonit eurot ehk 0,19% SKTst.

AidWatchi raportist selgub, et 0,18% Eesti abist oli tegelik ja puhas abi, kõigest 0,01% rahast kulus tegevustele, mille kasu maailma kõige vaesemate piirkondade jaoks on küsitav. Võrdluseks – Soome andis arengukoostööle mullu 0,44% SKTst, ent n-ö „päris“ abi oli sellest 0,38%, Portugal andis veidi vähem kui Eesti, 0,17% SKTst, millest puhast abi oli 0,13%. Sloveenia andis sama palju kui Eesti, 0,19% SKTst, ent tegelik abi oli sellest 0,15%.  

Arengukoostöö eesmärk on globaalse vaesuse vähendamine ja kestliku arengu saavutamine. Eestiski on kuulda arvamusi nagu oleks arengukoostöö eesmärk aidata puudust kannatavaid riike, et ennetada konfliktide teket ja levimist. Arengukoostöö tegelikkuses ei enneta ega lahenda kriise, seda teevad siiski poliitikud, läbirääkimised ning sageli rahvusvahelised jõupingutused. Ei ole mõtet panna arengukoostööle ootuseid, mida see ei suuda täita nagu näiteks eeldada, et see suudab üksinda takistada migratsiooni Aafrikast Euroopasse. Päris nii see ei käi, sest arengukoostöö mõte on võidelda globaalse vaesusega ja selle põhjustega, mitte lahendada migratsioonikriisi taga peituvaid struktuurseid ning sageli ka Lääne osalusel tekkinud probleeme. Olen nüüd hästi otsekohene – arengukoostööd tuleb teha selle nimel, et kõigil inimestel oleks maailmas hea elada ja et planeet ei saaks otsa, mitte selle nimel, et eurooplastel oleks hea ja veel parem elada.

Tegelik ja näiline abi

See lihtne tõde aga on midagi, millest paljud Euroopa riikide poliitikategijad kõrvale proovivad nihverdada. 2016. aastal andsid Euroopa riigid kollektiivselt arenguabi 0,51% SKTst ning 20% sellest oli n-ö näilist abi. Mida see tähendab? Näiline abi (ing. K: inflated aid) on AidWatchi raporti järgi raha, mis raporteeritakse arenguabina, ent tegelikult ei jõua mitte kunagi maailma vaeseimate inimesteni. Nagu näiteks põgenikele tehtavad kulutused põgenikke vastu võtvas Euroopa riigis – muidugi tuleb põgenikke aidata, ent kas see raha peab tulema maailma kõige vaesemate arvelt, kas see tegelikult aitab kaasa paremale ja õiglasemale maailmale? Saksamaa raporteeris 2016. aastal arengukoostöö rahastusena 0,7% SKTst, ent tegelikkuses läks vaid 0,5% SKTst arengukoostööks, 0,2% jäi migratsioonivaldkonda suunatuna koju Saksamaale. Teine näide näilisest abist on võlakergenduste arvestamine arenguabina. Hispaania ametlik arenguabi tõusis möödunud aastal pea poole võrra. Ent seda vaid näiliselt – ca 53% nende arenguabist oli tegelikult Kuubale tehtud võlakergendus. Piltlikult öeldes lihtsalt ei küsitud Kuubalt tagasi laenu, mida need niikuinii maksta poleks suutnud, seega ei paranenud tegelikult ka Kuuba olukord. Kolmas viis arenguabi summasid kunstlikult suureks puhuda on arvestada sinna alla n-ö seotud abi. Seotud abi tähendab seda, et raha jääb tegelikult doonorriiki, klassikaliseks näiteks on olukord, kus partnerriigile antakse raha nt mõne infrastruktuuri projekti ellu viimiseks, ent tingimuseks on see, et eksperdid, ehitajad ja ka osa materjalist tuleb hankida just selle doonorriigi firmade käest. Selge see, et nii võidab sellest arengukoostööst just see doonorriik.  Ehk siis Euroopa arengukoostöös on esil trend, kus jõukama ja stabiilsema maailma kujundamisse panustamise asemel mõeldakse üha enam enda kitsastele huvidele. Arvestades tänase maailma väiksust, looduslikku haprust ning tugevat seotust, on tegemist üsna lühinägeliku poliitikaga.

Eesti on end heast küljest näidanud. Meie arengukoostööks antavad summad on aasta-aastalt kasvanud ning oleme Euroopa Liidu uute liikmesriikide seas üks eeskujulikumaid abi andjaid. Eks tulevik näitab, kui sõnapidajad me oleme. Nimelt on Eesti riik lubanud aastaks 2030 anda arengukoostööks ja humanitaarabiks 0,33% SKTst. Eelmisel aastal andsime 0,19% SKTst, aasta enne seda 0,15% SKTst. Tuleb tunnistada, et see 0,19% ületas ka riigieelarve strateegias ette kirjutatud summasid. Aga kas me ka sinna 0,33% juurde välja jõuame või peame aastal 2030 patukahetsejja näoga Brüsseli koridorides ringi käima ning käsi laiutades nentima, et teate sõbrad, vabandust, aga no ei tulnud välja? Euroopa tervikuna on lubanud aastaks 2030 anda arengukoostööks 0,7% kollektiivsest SKTst. Viimase kahe aasta jooksul on arengurahastusemaht kasvanud 27%. Euroopa Liit on maailma kõige suurem doonor. Tore ju!? Lähemalt uurides selgub, et suur osa sellest tõusust on läinud just näilisele abile ning aastal 2016 panustasid Euroopa riigid vaesuse vähendamiseks kokku kõigest 0,5% SKTst. Kusjuures, maailma kõige vaesematele ja kõige kehvemas seisus olevatele riikidele antav toetus on tegelikult vähenenud. Kui nüüd kõik need trendid kokku võtta, leiab AidWatchi raport, et olukorrani, kus ELi riigid annavad arengukoostööks ja humanitaarabiks lubatud puhast abi 0,7% SKTst jõuame aastaks 2052, mitte 2030.

Tegelik ja näiline abi – selle tempoga just maailma ei muuda.

Oma särk on ihule kõige lähemal, see on ju arusaadav. Ent tegelikult on võimalik ka selline maailm, kus elavad hästi kõik inimesed, mitte vaid rikaste riikide rikkam osa. Hädasolijate aitamine ei tee meid vaesemaks, arengukoostöösse panustamine ei tähenda seda, et meie abivajajaid jäävad millestki ilma. Globaalne solidaarsus viib võit-võit olukorrani. See eeldab aga arenguabi rahade tarka kasutamist, teadlikke poliitilisi samme kestliku arengu poole ning muidugi sidusat ja ausat lähenemist. Tuleb mõista, et kui kasutada arenguabi summasid migratsiooni piiramiseks, siis arengut ei tule. Tuleb mõista, et kui anda riigile ühe käega arenguabi ja lubada teise käega suurtel korporatsioonidel sealt maksuraha välja kantida, siis arengut ei tule. Tuleb aru saada, et pisikesed arenguabi summad ei saa saavutada suurt muutust olukorras, kus puudub poliitiline tahe kriise lahendada või kus ühest uksest antakse humanitaarabi, teisest uksest aga müüakse relvi. Kahepalgelisus ei ole äge. Äge on väärtuspõhine poliitika ning tegelik hoolimine kõikidest inimestest, nii kodus kui kaugemal.

Sigrid Solnik
AKÜ juht