Kirsi-Maarit 61, elab Eestis ja Soomes

Kirsi-Maarit murrab küll müüte soomlaste tagasihoidlikust loomust. Kirsi-Maarit on jutukas ja avatud soomlanna, kellele meeldivad ja on südamelähedased nii Eesti kui Soome ning on sättinud oma elu nii, et ta saaks mõlemas riigis palju aega veeta.

Eestisse sattus soomlanna esialgu koos oma abikaasaga, kes Tallinnasse saatkonda tööle tuli. Tutvudes siinse Eesti – Soome kogukonnaga tehti talle ettepanek tulla Tallinna Soome kooli algklasside õpetajataks, kus ta tänaseks juba kaksteist aastat lapsi õpetab ning loodab veel mõned aastad sealse kooli teenistuses olla. See on väike erakool, kus õpib 73 last peamiselt siinsetest Soome või Eesti – Soome segaperedest.

Enne Eesti – Soome kooli sattumist ei osanud ta aimata, et talle meeldib inimesi õpetada, töötas hoopiski Heliskini lennujaamas. Õppides õpetajaks, hakkas ta seda väga nautima.

Lisaks põnevale tööle tunneb naine ka tugevat sidet siinse loodusega. Juba väikesest peale soovis ta endale hobust, aga Helsingi korterimajas kasvades see võimalik ei olnud. Kuigi Kirsi-Maarit oli tol ajal valmis looma ka rõdul pidama, tema perekond mõtet heaks ei kiitnud. Hobuse unistus tuli lapsepõlvest kaasa. 1998 aastal ostsid nad mehega endale maakoha, kus mees sai endale traktori ja tema hobuse. See koht on talle siiani väga armas ning enda portree Soome taustaks valiski ta selle maakodu. Kirsi-Maarit ütleb enda koha: „Mina olen selline, kes tahab maal elada, mulle meeldib seal keset metsa elada. Kui mu abikaasa lubaks, oleks meil kanad ja lambad, aga tema ei taha, sest nendega tohutu töö ja ta on selle töö keskel üles kasvanud.“

Keskond ja loodushoid on naisele igas aspektis tähtis. Ta vaatab, mida endale toidukorvi paneb ja võimalusel eelistab alati vabalt kasvanud kanade mune. Samuti on ta mures prügisaarte pärast meres ning soovib, et meie kaunist loodust jätkuks ka lastele ja lastelastele. Meeldib ka lihtsalt loodusega kontaktis olla, käia seenel, marjul ja kalal. Viimast on tore vaadata, aga kui midagi õnge jääb, siis laseb kala tagasi.

Soome õppekava puhul toob välja, et loodusteadustes räägitakse kestlikust elustiilist juba algkoolis. Alates sellest, kui kiiresti midagi looduses laguneb ja mis on taaskasutus. Nad teevad ka väljasõite ja talgupäevi loodusesse, mis lastele väga meeldivad. Anda lastele ahaa-elamus looduses, et laps näeks sisalikku oma silmaga, mitte õpikust. Soome õppekavades on teemadena sees kliima, Läänemeri ning see, mis seal sees ja ümber on. Läänemeri oli neil eelmise aasta suur teema ning muidugi tuleb sellega kaasa ka jutt mere saastatatusest.

Kui hakkame eestlasi ja soomlasi võrdlema, siis leiab Kirsi-Maarit, et me võiks olla natuke rahulikumad autojuhid. Positiivsena toob aga välja, et eestlased hoolivad väga oma merest ja Eestis on võib – olla et rohkemgi loodusaktivismi. Soomes on loodusaktivismi ka, inimestel meeldiks väga öko tooteid osta ja kasutada aga seal on kõik nii kallis. Näiteks kodukülas tehtud kohalikke ökotooteid on tema hinnangul hinna tõttu keerulisem osta. Looma- ja lambaliha on võimalus otse kasvatajalt kätte saada, samuti mune. Turul on vahepeal isetehtud leiba, aga mitte iga päev.

Tallinnas elamise juures meeldib talle see, et siin on nii lihtne ja mugav minna kinno, tearisse ja näitusele. Ta on agar kultuurinautleja ning siine elukeskkond seda kõike talle ka pakub.

Kui ta on Eestis, siis igatseb ta Soomet, kui aga Soomes, siis Eestit. Hiljuti sai ta ka teada, et tema isapoolne perekond on pärit Saaremaalt Upa külast ning see muidugi tekitas veelgi suuremat armastus Eesti ning muidugi ka Upa ja eriti eesti keele vastu.

Ta arvab, et eesti keel oli tal geenides, selle õppimine tuli võrreldes teiste soomlastega väga lihtsalt. Kuna ta suhtles ka Niitväljal hobusekasvatajatega, kes ei osanud muid keeli, siis tuli ka kõvasti praktiseerida. Kuidagi on siiani nii kujunenud, et hobustega räägib ta eesti keeles.
Ka oma pensionipõlve tahab pidada kahes riigis – kui siin ei ela, saab külas käia ikka. Tallinn on väike ja mõnus, nagu ka ülejäänud Eesti.

Kirsi- Maaritil on palju eestlastest sõpru, isegi rohkem kui soomlasi. Sest seal elab maal ja raskem on sidet pidada. Eestlastega ei ole tal sellist tunnet, et oleks siin kuidagi võõras, ta tunneb end täitsa omana.

Arengukoostöö Ümarlaud tahab lugejatega jagada Eestis elavate inimeste kirjusid lugusid. Täna hirmutatakse meid sageli “uue” ja “võõraga”, mis on kusagilt kaugelt piiri tagant tulemas või juba siin elab. Aga Eesti on alati olnud segu erinevatest inimestest, kes kunagi olid võõrad, ent nüüd on omad, meie eestimaalased.
Projekti toetab Euroopa Komisjon, kes ei vastuta kuidagi siinse sisu eest!

Pildid tegid Virgo Haan ja Heiki Laan. Meigi võlus valmis Sevil Šukjurova.