Maria Lasprilla, 32, Venezuela

Kümme aastat tagasi otsustasid Maria ning tema tulevane abikaasa avastada maailma ning Euroopat AIESECi programmi kaudu. Naine läks Poola ning tema kallim tuli Eestisse. Kui programm läbi sai, siis kolis Maria mehe juurde Maarjamaale, sest kaasa jätkas tööd samas etttevõttes, kus ta ka praktikal oli.

Maria leidis endale aastateks rakendust keeltekooli õpetajana. Siis otsustas Maria teha kannapöörde nind suundus hoopis IT valdkonda. Õpetaja elukutse ammendas end oma väikese palga tõttu ning naine tundis, et sealt ei ole tal ka kuhugi edasi liikuda.

Niimoodi julgeid otsuseid tehes on naisest tänaseks päevaks saanud Pipedrives tarkvara tootejuht.

Praegune töö talle väga meeldib ja ta arvab, et tal on valdkonna vastu alati huvi olnud. Näiteks Venezuelas tegi oma lõpuprojektiks kooli kodulehe. Tol hetkel oli see juhuslik valik, aga alati viib üks asi teiseni ja huvi oli tal IT vastu juba siis olemas. „Ma ei ütleks, et mu kirg on tehnoloogia, aga mulle meeldib õppida ja õpetada.“

Kuigi praegune töökoht on naisele väga meeltmööda, siis on tal tunne, et sooviks iga seitsme aasta tagant mingisugust kannapööret teha. Täna ta veel ei tea, mis see järgmine asi olla võiks. „Mulle meeldib mõte elukestvast õppest ja soovin seda ka ise rakendada„ ütleb Maria.

Perekond maailmas

Nagu Maria hoiab lahtisena oma võimalikke karjäärivangerdusi, nii ei tee noor naine ka kindlaid plaane elukoha suhtes. Eestis on hea elada, siin on hea töö, palju sõpru ning ei näe ka põhjust siit ära kolida. Venezuelaga seob teda praegu abikaasa perekond. Maria enda õed -vennad on maailmas laiali. Kaks venda elavad Eestis, üks õde on Saksamaal ja teine elab Mehhikos, üks vendadest elab Dubais, isa on üldsegi Kolumbiast pärit, kes 10 aastat eest sinna tagasi kolis. Venezuelannast ema suri kahjuks mõned aastad tagasi.

Kui me kodust ära kolisime, siis ei olnud Venezuelas asjad veel nii halvad, meil oli lihtsalt soov õppida ja maailma avastada, mitte raske olukorra eest pageda.

Kui naine kümme aastat tagasi Eestisse kolis, siis olid nad abikaasaga teadaolevalt ainsad venezuelalased siin, nüüd on neid üle paarikümne. Kohtutakse omavahel kultuurilistel põhjustel, tehakse koos süüa ja tähistatakse tähtpäevi. Nii nagu eelmisel aastal, nii ka tänavu teevad nad Kalamaja päevade raames kohviku Venezuela toiduga, et näidata inimestele, et sealt riigist tuleb ka midagi positiivset, mitte ainult sõda, korruptsioon ja krimi uudised.

Põhimõtted on olulised

Maria lõi ka vabaühenduse Ideals Matter, mille eesmärk oli tõsta inimeste teadlikkust kuidas oma planeeti hoida. Rääkida tervisest ja heaolust, kliimamuutustest ning keskkonnaprobleemidest. Kuid neil sai jõud otsa ning otsustasid jätkata sellega, et nad elavad iseendaga kooskõlas ja järgivad põhimõtet, et muutused algavad iseendast

Tänasel päeva aitavad Maria ja siinne venezuelalste kogukona oma perekondi ning abivajajaid oma kodumaal. „Venezuelas on inimestel väga raske, aga ka abi saata on raske. Seal on keeruline usaldada organisatsioone, tuleb usaldada inimesi, keda tead.“ räägib Maria. Tuli otsustada, kas abistada inimesi või loomi. Seal on ka meeletult maha jäetud koduloomi, inimesed kolivad ära ning lemmikuid ei saa kaasa võtta. „Otsustasime siinse Venezuela kogukonnaga, et nii inimesed, kui loomad on meie jaoks olulised ja aitame oma kodumaad nii palju kui saame„ ütleb naine.

Raha kogutakse näiteks sünnipäevadel, kus tehakse kampaania kellegi toetuseks. Midagi väga organiseeritut ei tehta, vastavalt nii palju kui suudavad ja jaksavad. Eestlastelt pole nad kodumaa toetuseks raha küsinud. „Ma ei tea, me oleme muredes nii sees, et pole selle peale tulnudki“

Eestis on palju muutunud

Rääkides Eestist leiab naine, et kümne aastaga on siin väga palju muutunud ja tema ise samuti.

„Kuigi eestlaste jaoks ei ole ma eestlane, siis olen hakanud teie moodi käituma, kes mind hästi teavad, need saavad aru, et olen muutunud“ jutustab naine. „Ma ei ole küll kunagi olnud “manana” tüüp, kelleks ikka ladinaameeriklasi peetakse, aga ma olin varem palju avatum ning mul oli lihtne võõrastega suhelda.“ Tänasel päeval on naisel keeruline võõraste poole pöörduda ja kadestab oma siia kolinud vendi, kes mängleva kergusega seda teevad.

Eestis õppis naine ka nautima üksindust, ta sai aru, et üksi olemine ei tähenda alati üksik olemist ning niiviisi on võimalik leida kontakti iseendaga. Nüüd vajab ta üksi olemist niisamuti nagu suhtlemist. Eestlaste üksi olemise soov, mis on naise arvates eestlaste üks suurimaid tugevusi, on teisest küljest ka nende suurim nõrkus ja ta toob seejuures välja individualismi puudused.

Mariale meeldib Eestis, kuidas siinsed inimsed armastavad loodust, see on tema arvates värskendav, ilus ja meditatiivne.

Pildistame Mariat Pirital tema kodu lähedal, kus ta käib jalutamas oma mehe, sõpradega ning koertega. Eriti südamelähedane on see puu, sest see meenutab ema, kes armastas väga puid. Venezuelas taust on kodulinna park El Cardenalito, kus Maria koos abikaasaga enne Eestisse kolimist sageli jalutas. Ka nüüd sünnimaad külastades minnakse sinna parki.

Arengukoostöö Ümarlaud tahab lugejatega jagada Eestis elavate inimeste kirjusid lugusid. Täna hirmutatakse meid sageli “uue” ja “võõraga”, mis on kusagilt kaugelt piiri tagant tulemas või juba siin elab. Aga Eesti on alati olnud segu erinevatest inimestest, kes kunagi olid võõrad, ent nüüd on omad, meie eestimaalased.
Projekti toetab Euroopa Komisjon, kes ei vastuta kuidagi siinse sisu eest!

Pildid tegid Virgo Haan ja Heiki Laan. Meigi võlus valmis Sevil Šukjurova.