Rahvusvaheline arengukoostöö, eriti just koostöö Euroopa idanaabruses ehk Venemaa mõjusfääris asetsevate riikidega on väikese Eesti jaoks äärmiselt oluline välispoliitiline tööriist, tagamaks mingilgi määral regiooni positiivset arengut demokraatia, julgeoleku ja inimarengu vallas.

Eesti on teinud arengukoostööd Euroopa Liidu idapartnerluse raames juba aastakümneid ning reaktsioonid ja tulemused on olnud kord positiivsemad, kord negatiivsemad. Kuid me saame käsi südamel öelda, et oleme andnud endast (peaaegu) parima.

Eesti seniste idapartnerluse riikide – Gruusia, Moldova, Ukraina – kõrvale on käesoleval aastal kerkinud ka Armeenia. Mõnevõrra üllatuslik, arvestades kuivõrd suure osa hammustab meie sisulistest ja finantsilistest vahenditest lähiaastate jooksul Ukraina. Kuid teisest küljest, jälgides Kaukaasia riikide poliitilisi, majanduslikke ja julgeolekualaseid arenguid, on uue sihtriigi fookus küllaltki loogiline samm.

Armeenia on ise valinud uue tee

Aastatel 2006-2016 on Armeenia ka varasemalt Eesti arengukoostöö üks prioriteetriike. Kuniks pidime koostöö lõpetama Armeenia-poolsete poliitiliste, majanduslike ja julgeolekut puudutavate kokkulepete (muu hulgas sõjalise alliansi CSTO-ga liitumise) tõttu Venemaa Föderatsiooniga. Kuid peale 2018. aasta sametrevolutsiooni, 2020. aasta Mägi-Karabahhi teist sõda ning Venemaa laiaulatusliku agressiooni puhkemist Ukrainas on Armeenia teinud olulisi sise- ja välispoliitilisi samme demokraatlikule väärtusruumile lähemale liikumisele, ja Eesti on riiklikul tasandil kaardistanud võimalused taastada arengukoostöö tegevused Armeenias.

Mägi-Karabahhi teine sõda ning Venemaa laiaulatuslik agressioon Ukrainas näitas armeenlastele puust ja punaselt, et senisele julgeolekugarantiile enam loota ei saa. Lihtsalt pole enam sisulist (kuigi mitmeski mõttes ebamugavat) õlga, millele toetuda. Olukord riigis on aga pehmelt öeldes punases igal rindel – idapiiri survestab igapäevaselt Aserbaidžaan, kelle eesmärgiks on lähiajal haugata Armeeniast märkimisväärne osa ja mängida ümber riigipiirid.

Äsja tehti teatavaks ka viimaste Vene rahuvalvajate lahkumine piirkonnast, mis tähendab sisuliselt konflikti kiiret eskaleerumist. Läänenaaber Türgi toetab aserite plaane suhteliselt avalikult. Lõunas on naabriks äärmiselt suletud ja agressiivne Iraan ning põhjas päev-päevalt suletumaks ja ebademokraatlikumaks muutuv Gruusia. Mitte ühtegi demokraatlikku ja/või rahumeelset naabrit, kellega sisulist koostööd teha. Ja kui nüüd on laualt (mõnes mõttes) maas veel ka Vene kaart, siis keda üldse veel usaldada? Kellele väikeriigina toetuda, säilitamaks majandust, kultuuri, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust? Tundub justkui, et perspektiivi ei ole.

Usaldus Venemaa vastu on nõrk, sõltuvus aga tugev

Kui enne Mägi-Karabahhi sõda ja Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse oli EL-i uuringute kohaselt Armeenia elanike usaldus Venemaa vastu 87%, siis tänaseks on see vähenenud 31le protsendile. Seega erilisest armastusest lähiriigi (ega üldse kellegi) vastu enam rääkida ei saa.

Veidi on oma mainet nii riigijuhtide kui tava-elanikkonna seas tõstnud Prantsusmaa, kes kõvahäälselt on juba mõnda aega toonitanud vajadust toetada Armeenia julgeolekut. Iseasi on muidugi prantslaste sisuline valmisolek seda päriselt teha. Euroopa sellesse iseenesest väga ei usu.

Kuid eks inimlikust aspektist võtavad armeenlased sealt, kust võtta on. Seetõttu ongi viimase paari aasta jooksul muutunud armeenlaste mindset seoses Euroopa ja Euroopa Liiduga märkimisväärselt. Võib isegi öelda, et 180 kraadi.

Kui veel kaks-kolm aastat tagasi vaadati Euroopat ja EL-i kui kauget ja teoreetilist nähtust, mis väga suurt sisulist huvi ega kirge kelleski ei tekitanud, siis nüüdseks on valitsuse tasandil välja öeldud Armeenia pikemaajalisem ja suurem plaan – Euroopa Liidu liikmelisus kui julgeoleku, majanduse ja ühiskondliku arengu (loe: ellujäämise) garantii.

Kerge see teekond olema ei saa, sest, nagu nt kohalikud on tunnistanud – senini traditsiooniline ja konservatiivne ühiskond ei pruugi nii äkiliseks, kiireks ja totaalseks spurdiks valmis olla. Euroopa-meelsed riigijuhid ja noorem põlvkond on aga otsustanud – pole valida, peab olema valmis. Ja esimesed sammud sel teel on juba tehtud.

Lisaks kehvale geopoliitilisele asukohale ja ühiskonna võimalikule madalale valmisolekule seisab Armeenia teekonnal ees veel üks väga suur takistus – mitmekülgne sõltumine Venemaast. Totaalselt sõltub Venemaast energeetikasektor. Samuti majandus – peamine impordi ja ekspordi partner on Venemaa. Kui külastada näiteks Jerevani toidukaupluseid, siis üle 80% toodetel on märge „made in Russia“.

Kuid veelgi suurem probleem on kohalike julgeolekuasutuste, näiteks piirivalve koostöö, õigemini öeldes läbipõimitus FSB-ga, kes Vene võimudega pahuksis, peaks igaks juhuks Armeeniasse reisimist vältima. Neid sidemeid katkestada on äärmiselt raske, eriti olukorras, kus teisel poolel puudub huvi seda teha. Vastupidi, Venemaa huvi on hoida Armeeniat oma lõa otsas võimalikult tugevalt ja pikaajaliselt. Lähiaastatel on kindlasti oodata lööke Euroopa-meelse valitsuse vastu lõpp-eesmärgiga see kukutada ja asendada endale sobivama isikkoosseisuga.

Õiget ajastust peab hästi ära kasutama

Kas olukorras, kus nii Venemaa kui Aserbaidžaan tahavad võtta Armeeniast viimast, on üldse võimalik seda riiki aidata? Lihtne ja kiire vastus – jah, loomulikult on. Sellel imelisel, rikkaliku ja pika ajalooga riigil ja tema kodanikel on võib-olla just nüüd see üks ja õige ajahetk murda oma hammasratas.

Ka Eesti ei ole oma geopoliitilise asukoha mõttes võitnud jackpot’i, mistõttu me mõistame, kui palju peab pingutama iseseisvuse, demokraatia ja avatud ühiskonna nimel; ja sedagi, kui oluline on ajastus. Millal siis veel, kui mitte praegu?

Eesti on oma arengukoostöö strateegias sõnastanud Armeenias tegutsemise eelisvaldkondadena hariduse arendamise ning demokraatliku arengu toetamine. Laiema vaatena on eesmärk väga hästi sõnastatud, sest arenenud ja säilenõtke ühiskonna aluseks on haritud kodanikud, tugev kodanikuühiskond ning headele valitsemistavadele toetuv riigisektor.

Kohtudes hiljuti Armeenia MTÜ-de ja valitsuskabineti esindajatega, mainisid absoluutselt kõik karjuvat vajadust nii kodanikuühiskonna tugevdamise (seal hulgas vabaühenduste võimekuse tõstmine) kui ka avaliku sektori abistamise järele euroopalike valitsemistavade juurutamisel ning praktilist abi valmistamaks ette sisenemist Euroopa Liidu turule.

Eestil on siin palju anda: meie vabakond on tugev ja pikaajaliste kogemustega ning valmis igati käed külge lööma. Eesti ametnikkond ja julgeolekuorganid on valmis jagama kogemust, kuidas murendada Vene haaret riigistruktuuridele, võidelda korruptsiooni vastu ja avatud valitsemise eest; samuti, kuidas mitmekesistada majandusmudelit, vähendamaks totaalset sõltuvust Venemaast olukorras, kus väga palju paremaid alternatiive esialgu ei paista (vähemalt nii kaua, kuni on võimalused ja oskused siseneda Euroopa Liidu turule).

Aga olime ju meiegi kord samas olukorras, kus hammasratas tundus purunematu ja oskused olematud. Ent siin me oleme. Ja siin meie lähedal on ka Armeenia, kes vajab just praegu meie (arengu)abi.