Susanna Veevo
Arengukoostöö Ümarlaua huvikaitseekspert

Rahvusvahelise koostöö aegumatu väljakutse seisneb tasakaalus, mida suudame hoida
vägivaldsete režiimide boikoteerimise ja nende esimeste kannatajate ehk tavakodanike
toetamise vahel. Iseäranis teravalt on küsimus üles kerkinud Valgevene viimase aasta arengute
valguses, ent tegelikult kehtib ka mitmete teiste partnerriikide puhul. Milleks toetada Valgevene
ülikoole, kui koolitame sellega Lukašenka diktatuuririigile uusi spetsialiste välja? Kas Ukraina
sõjapiirkonna Donbasi ettevõtluse rahastamine tugevdab Vene vägede mõjuvõimu? Kas
Liibanoni pagulaslaagrite spordiõppe kaudu jõuame hoopis Hezbollani?
Eeltoodud probleemipüstitus on küll selgelt üle võlli keeratud, ent tegu on siiski olulise
küsimusega, mida lahata. Kas saame kindlad olla, et arengukoostöösse suunatud ressursid ka
päriselt sihtotstarbeliselt kasutusse lähevad? Või kas keerukate riikidega koostöö tegemine ei
ole meie jaoks liiga riskantne? Seda dilemmat ei taju mitte vaid eestlased, vaid sisuliselt kogu
rahvusvahelisse arengukoostöösse panustav maailm. Lühidalt iseenda küsimustele vastates:
arengukoostöö on siiski parim, mida me stabiilsuse nimel teha saame.
Võtame naabrus-piirkondade näite – Eesti on koos Balti riikidega otsustanud tugevalt rõhutada
oma rolli Ida-Euroopa riikide demokraatiliste väärtuste edendajana. Kuigi ei Ukraina, Valgevene
ega Gruusia ole meie otsesed naabrid, on eeltoodud riikide arengusse panustamine meie
peamiseks arengukoostöö prioriteet-suunaks. Põhjused on suuresti pragmaatilised – Euroopa
Liidu välispiiri stabiilsuse säilitamine on elulise tähtsusega kogu Balti regioonile. On selge, et
konfliktide eskaleerumine ja üleliigse jõu kasutamise normaliseerumine ei ole mitte vaid
sisepoliitiline küsimus, vaid nii selle ennetamine kui ka takistamine on kogu Ida-Euroopa roll.
Kui Valgevenes on sisepoliitiline seis ligi aasta aega pärast valimisi endiselt väga ärev, siis on
ühest küljest selge, et diktaatorlike režiimide vastu peame võtma ühiselt tauniva positsiooni
kogu Euroopaga. Aga samal ajal kui meie – õigustatult – lennuliine sulgeme ja sanktsioone
kehtestame, läheb Valgevenes elu edasi. Ja peamiselt allamäge.
Kodanikuühiskonna, ajakirjanduse ja kõige haavatavamate sihtgruppide toetamine
partnerriikides ei ole mitte välispoliitiline asendustegevus, vaid strateegiline viis säilitamaks
kodanikuvabadusi ka kriiside ja konfliktide keskel. Kui riigivõim on vangistanud kõik
ajakirjanikud, sulgenud ülikoolid, pagendanud vabaühendused ja kodanikuaktivistid, kes siis
üldse järgi jääb?
Õige vastus on, et me ei lase sellel juhtuda. Sõnavabaduse ja meedia, kõrghariduse ning
üleüldise hariduskultuuri, kodanikuühiskonna ja muuhulgas naiste õiguste säilitamine on lihtsam
kui nende taastamine. Inimõigustel ja vabadusel põhineva väärtuskultuuri säilitamine on lihtsam
kui selle taastamine.
Seega, tulles tagasi esialgse probleemipüstituse juurde: iga väiksemgi panus meie partnerriikide
hariduse, kodanikuühiskonna ja sõnavabaduse säilitamise kaitseks aitab säilitada seda kohati
hapralt mõjuvat stabiilsust Euroopa naabrus-piirkondades. Ida-Lääne piiririigina on meil oluline

roll mängida iga partnerriigi arenguloos. Seetõttu jätkame ka edaspidi nö pehme välispoliitika
arendamist – toetades oma partnerriike just nendes valdkondades, kust neid kõige enam
represseeritakse.