Laps ei peaks oma elu kaotama üksnes oma sünnikoha tõttu. Paljudes maailma paigus on inimväärsest elust puudu kõige põhilisem – puhas joogivesi, mõned lihtsad ravimid ja kaitsesüstid.

Meie kõigi kohustus on aidata maailmas meeleheitlikes oludes olijaid – kaks miljardit inimest peab hakkama saama ühe euroga päevas.

Üks suurimaid üleilmseid humanistlikke eesmärke on vähendada absoluutses vaesuses elavate inimeste hulka. Kui Eestis loetakse absoluutse vaesuse piiriks 174eurost kuusissetulekut inimese kohta, siis arengumaades on see 30 eurot – põhivajaduste jaoks, nagu toit, peavari, haridus ja tervishoid, on umbes üks euro päevas.

On inimlik ja loomulik, et edukamad riigid ja rahvad aitavad kaasa abivajajate arengule. Üheks selliseks abi ja tuge vajavaks riigiks oli alles hiljuti ka Eesti. Mäletame hästi 1990ndate algust ja seda, kui palju aitas välisabi meie arengule kaasa, kuuludes maailma mõistes edukate riikide hulka, on meie kord olla toeks teistele. Me ei ole küll veel jõukaima ühe protsendi hulgas, kuid maailma mõttes on Eestisse sündimine nagu loterii peavõit.

Viimase aja üheks suurimaks globaalseks kriisiks on praegu Lääne- ja Kesk-Aafrikas kasvav toidu­kriis. Üle 18 miljoni  inimese on sattunud eluohtlikku olukorda, sest nende elupaik on kõrbestumise ja teiste loodusliku keskkonna eripärade tõttu muutunud ebasobivaks. Maailma kõrged toiduhinnad muudavad aga igapäevase söögipoolise üle mõistuse kalliks. Sealsed inimesed ei ole selle olukorra tekkimises ise süüdi ja oleks vääritu lasta neil surra rahvusvahelise üldsuse ükskõiksuse tõttu. Välisabi tehnoloogia ja toidu näol saab päästa miljoneid lapsi näljast.

Pragmaatiliselt tasub meil aga meeles pidada, et Eesti ei ole üksik saar ookeanis. Nii ei tunne näiteks haigused riigipiire ja eluohtlikud tõved võivad kiiresti levida üle maailma. Ka Põhja-Aafrika poliitiliste rahutuste järel tõusnud bensiinihind ja kliimamuutuste tõttu kallinenud kohv on tõestanud, kui tihedalt oleme kogu maailmaga seotud ainuüksi oma rahakoti kaudu. Rääkimata migratsioonist tingitud pingetest. Kui me ei hooli probleemide lahendamisest laias maailmas, jõuavad need pigem varem kui hiljem meie koduõuele.

Lahendused maailma valupunktidele ei ole aga kergete killast, sest samal ajal peab tegelema mitme tõsise küsimusega. Maailmas on arengukoostöö alustaladeks ÜRO liikmesriikide, sealhulgas ka Eesti poolt kokku lepitud kaheksa aastatuhande arengueesmärki aastaks 2015. Sihtideks on vaesuse ja nälja likvideerimine, laste suremuse vähendamine, inimeste tervise parandamine, alghariduse kättesaadavuse suurendamine, võrdõiguslikkuse edendamine ja loodussäästlikuma keskkonna tagamine.

Eesti ja teised riigid saavad kõikide nende probleemide lahendamiseks palju ära teha ja meie ülesanne kodanikena on oma valitud esindajatelt tegutsemist nõuda. Antud rahvusvahelistest arenguabi lubadustest peab kinni pidama. Näiteks on Eesti ÜRO lastefondi UNICEFi kaudu toetanud Elevandiluuranniku vägivallas ja kokkupõrgetes kannatanud lapsi ja naisi ning puhta joogivee puudumisest ja halbadest sanitaartingimustest tulenevate haiguste ohu vähendamist Pakistanis. Aastaid on Eesti riik abistanud ka Gruusiat, Moldovat ja teisi saatusekaaslasi oma riikide rajamisel meie 20aastase kogemuse põhjal.

Oma panuse annavad ka mitmed vabaühendused. Näiteks on ühendus Damota ehitanud Etioopia vaesesse külasse Eesti annetajate toel koolimaja ja ühenduse Mondo kaudu saame oma sõpradele teha eetilisi kingitusi, mille tuluga toetatakse lesknaiste toimetulekut Ghanas. Heategusid ei pea rahas mõõtma, aga kõigest 40 euro eest saab Keenias üks laps terve aasta koolis käia.

Me oleme kõik maailma kodanikud. Juba hommikusöögilauas mõjutame oma otsustega maailma käekäiku. Ostes näiteks õiglase kaubanduse märgiga kohvi, teed, banaane või kas või šokolaadi, võime olla kindlad, et meie pisikese naudingu nimel ei ole lapsed pidanud istandustes orjatööd tegema.

Peame end eurooplasteks ja hindame neid väärtusi, mis on loonud Eestist meile mõnusa kodupaiga, kuid selleks, et kõik lapsed maailmas saaksid nautida inimväärset elu, peame üha rohkem suunama oma pilgud ja südamest tulevad teod ka Euroopa kaardi piirjoontest kaugemale.

Autor: Evelin Andrespok, Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert