15-17. mail käis AKÜ (Marlen ja Mart) Brüsselis konverentsil “Beyond Growth“, kus arutleti kuidas peaks Euroopa edasi liikuma, et oma majandussüsteemi ümberkorraldada nii, et ühiskond võimaldaks kõigile head elukvaliteeti, ületamata loodusseaduste poolt kehtestatud planetaarseid piire.

Kui veel võrdlemisi hiljuti oli raske leida mõttekaaslaseid, kes tahaks arutleda vajaduse üle teistsuguse majandussüsteemi järele, siis tänavu Brüsselis toimunud „Beyond Growth“ konverentsil oli rõõm tõdeda, et pideva majanduskasvu nõudlust kõrvale heitvaid ning kestlikku kahanemist (degrowth) toetavaid inimesi on märksa rohkem kui varasemalt. Nimelt osales konverentsil kohapeal lausa 2000 inimest ning veebi vahendusel sai sellest osa veel samas suurusjärgus rahvast. Konverents ise oli korraldatud erinevatest gruppidest pärit Euroopa Parlamendi liikmete poolt, koostöös enam kui 60 partnerorganisatsiooniga ning osalejatena olid teretulnud kõikvõimalikud aktivistid, arvamusliidrid, teadlased, diplomaadid, poliitikaloojad jpt. Paralleelselt toimusid mitmed paneelarutelud ning põnevate teemade vahel oli tõepoolest keeruline valida.

Konverents sai küll kriitikat selle toimumisaja eest – tol hetkel polnud enam EP liikmeid kohal ning osalesid vaid need, kes tõenäoliselt enam ei vajanud ümberveenmist – kuid sessioonidel kogetud emotsioonid ja ovatsioonid näitasid, et sellele vaatamata oli osalejatel konverentsi sisu üle hea meel ning kaasamõtlejate toel on lihtsam ühiselt edasi tegutseda. Kõige kummalisem hetk oli vast esimesel päeval, kui avasessioonil kuulutas Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, et jätkusuutlikkus tähendab kasvu, mis tagab Euroopa Liidule julgeoleku – tundus, et Metsola polnud aru saanud, et ta peab kõnet konverentsil, mille teema ja sisu on selle väite täpne vastand. See illustreeris hästi miks ollakse skeptilised jätkusuutlikkusest rääkivate poliitikute suhtes, kes ei näi ise tegelikult teemasse süvenevat.

Kuid sealt edasi läks kogu üritus suurepäraselt ning lisaks poliitilistele aruteludele leidus ka sessioone, kus teadlased ja eksperdid seletasid kestliku kahanemise vajaduse alustalasid, sealhulgas planetaarseid piire. Üldjoontes katsid paneelarutelud teemasid nagu sõõrikumajanduse mudel, bioloogiline mitmekesisus, õiglane üleminek, kaubavahetus globaalse lõunaga ning erinevad sotsiaalse heaolu vajadused. Teemasid sidus põletav küsimus: kas teistsugune majandusmudel suudaks meid välja tuua kasvavast ebavõrdsusest, eskaleeruvast kliimakriisist ning majanduslikust spiraalist, mida Euroopa on juba kogemas? Milline see majandusmudel peaks olema, et see ei kahjustaks keskkonda, ei oleks ebaõiglane ning ei tekitaks vähestele „rohelist“ heaolu paljude teiste kannatuste arvelt?

Selles polnud kahtlust, et kohalviibijad mõistsid, et piiratud ressurssidega planeedil ei saa olla piiramatut majanduskasvu, mis põhineb just nende ressursside tarbimisel. See lihtne tõde seoti Euroopat ja kogu maailma kimbutavate keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega ning järeldati, et kogu süsteem on mäda ja majanduskasvu paradigma kui arengu ainunäitaja on ajast ja arust. Eriti suure aplausi said sõnavõtud, mis rõhutasid seda, kuidas suurem SKP ei ole edukuse näitaja, vaid märgib suuremat loodusressursside kasutamist, raiskamist ja laastamistööd, sageli kaugel asuvatel maadel, kus globaalse põhja tekitatud kannatused jäävad sageli tunnustamata ja kompenseerimata.

Mõned toetust leidnud mõtteterad, mida võiksime ka meie silmas pidada oma võitluses jätkusuutliku eluviisi eest:

• Jätkusuutlikkus peab tuginema õiglusel ning esimene samm selleks on globaalse lõuna võla tühistamine. Kui aga pärast seda nõuab globaalne põhi siiski sealt edasi nende loodusressursse, on muutus vaid näiline – tõelise õigluse jaoks peab Euroopa muutma oma mõtteviisi ja tarbimismustreid, millekohaselt peab globaalne lõuna nende vajadusi rahuldama. Ka eestlane ei peaks tegelikult arvama, et tal on õigus saada aastaringselt taskukohase hinnaga mangosid.
• Euroopa peab toetama globaalse lõuna õigust suveräänsele majandusele, mis keskendub kohalike vajaduste täitmisele, mitte põhja teenindamisele. Riigil peab olema võimalik keskenduda inimeste vajadustele ja heaolu tõstmisele, mitte olla pühendunud ekspordist sõltuvale SKP-le, et hoida oma rahvusvahelist mainet („arengutaset“).
• SKP-põhine majanduskasvule orienteeritud majandus on fundamentaalselt ebademokraatlik, olles vaid väikese % kätes. Majandust tuleb demokratiseerida, et tootmine teeniks sotsiaalseid ja ökoloogilisi vajadusi, mitte üha suurenevaid tootmise (ja äraviskamise) numbreid.
• Üha kasvava ebavõrdsuse vähendamiseks on vaja konkreetseid meetmeid: maksud jõukusele, universaalsed baasteenused, strateegilised hinnakontrollid – hinnalagi hädavajalikele toodetele ja teenustele, maksimaalse sissetuleku piir, tingimusteta kodanikusissetulek, lühem töönädal.
• Süsiniku tasaarvestus (carbon offsetting) ja Euroopa Komisjoni toetatud bioloogilise mitmekesisuse tasaarvestus ei ole töötav lahendus, vaid ärihuvide jaoks loodud uus kapitalivoog. Ühe ökosüsteemi hävitamist ei saa kompenseerida teistsuguse ökosüsteemi rajamisega või sarnase ökosüsteemi rajamisega teises riigis.
• Tasaarvestuse süsteemid juhivad vestluse eemale vajalikelt regulatsioonidelt ja kaitselt, luues uusi finantstööriistu ning uue varaklassi jõukatele, mida ühisvara arvelt hankida ning veel enam rikastuda.
• Bioloogilise mitmekesisuse hävitamise peatamiseks tuleb muuta mõtlemist, kus vaid surnud loodusel on väärtus – kasumi jaoks peab puust saama mööbel, loomas toit, lillest kimp. Üheks hädavajalikuks meetmeks on kehtestada konkreetne hind (kompensatsioon) looduse hävitamisele, mis peab kahju tekitajat panema vähendama oma negatiivset mõju. Näiteks peavad kalapüügiga tegelevad ettevõtted panustama kalade kudemisalade arendamisse ja kaitsesse, mis omakorda taastab neid kalavarusid, mida nad laastavad. Samas tuleb kõigepealt uurida võimalusi negatiivset mõju vältida. Kui see on võimatu, tuleb uurida võimalusi negatiivset mõju vähendada ja alles siis tehtavat kahju kompenseerida.
• Loodusest tulenevad inimeste õigused peavad olema üle korporatsioonide õigusest kasumile. Praegune süsteem, kus kasum läheb erakätesse ja kahju kannab ühiskond ühiselt, ei tohi jätkuda. Seda tuleb tagada regulatsioonidega, vastutuselevõtu mehhanismidega, kontrollsüsteemidega.

Loomulikult oli konverentsil veel põnevaid ning inspireerivaid ideid ning huvilised saavad sessioone järele vaadata siit: https://www.beyond-growth-2023.eu/

Marlen Laanep