Tänane koroonakriis on muutunud paljudes riikides poliitiliseks mänguks, vähemalt sellisel tagasihoidlikul moel, nagu see Ida-Euroopas praegu maad on võtnud. Viiruse laialdasem levik on tänu meie kõigi ühistele pingutustele pidurdunud, juba räägitakse ka väljumisstrateegiatest ja meetmete lõdvendamisest. Samal ajal haaravad Euroopa idabloki riigid aga järjest enam võimu oma rahva üle, liikudes kiirkäigul inimõiguste minetamise suunal ja täites tankisti kombel varasemaid poliitpropagandalikke lubadusi.

Vähem kui kuu ajaga on Ungari president Viktor Orban edukalt juhtinud Euroopa Liidu liikmesvabariigi sisuliselt autoritaarsesse riigikorda, võttes endale seaduslikud õigused ka pärast üleilmse eriolukorra lõppu otsustada ainuisikuliselt kogu riigi käekäigu ja seadusandluse üle. Sest seda Ungari kontekstis valitsuse ainuvõim tähendab – Orbani isiklikku mänguväljakut, kus ilma takistusteta oma Euroopa-vastast poliitikat ajada.
Kuigi Euroopa Komisjoni asepresident Věra Jourová sõnul ei ole Ungari tänased otsused vastuolus EL-i õiguskorraga ja vaatamata paljude liikmesriikide kriitikale ei ole põhjust rääkida Ungari EL-i liikmesriikide hulgast välja arvestamisest, on siiski ka Jourová väljendanud Komisjoni tasandil muret edaspidiste arengute pärast riigis.

Samal ajal kasutas Poola ära olukorda, kus rahvakogunemised on kõikjal riigis keelatud. Juba aastaid on Poolas kestnud võitlus abordi vastu, kus valitsus on tahtnud protseduurid keelustada, kuid ulatuslikud rahvaprotestid on vastava otsuse vastu võtmist takistanud. Üleilmne eriolukord sai ideaalseks kattelooriks, et tagatubades proovida seadusemuudatust kiirkorras ellu viia. Ah, et mis on sel pistmist koroonakriisiga? Ega ei olegi. Ida-Euroopa poliitikud on lihtsalt selgelt mõistnud, et kuniks tervishoiutöötajad oma eludega riskivad ja kogu rahvastik viirusesse haigestunuid ükshaaval üle loeb, on neil ainulaadne võimalus kõik oma poliitunelmad teoks teha. Sest esiteks, ega keegi ei lähe ju karantiini ajal niikuinii aborti tegema. Ja kui mõndadel emotsionaalselt ülesköetud naistel ka midagi seadusemuudatuste vastu peaks olema, siis meeleavaldusi saab hetkel vaid autorongkäikudena korraldada ning inimeste hääled mattuvad karantiinireeglite alla. Ega ei jäägi midagi üle, rahvas peab leppima.

Märgid välispoliitilise kursi muutumisest on ka Eestis juba selgelt näha, alustades välistööjõu apelleerimisvõimaluseta riigist välja saatmisega ja lõpetades arengukoostöö rahastusvoorude üleöö tühistamisega; eirates sellega Euroopa häid tavasid. Eriolukorra vältel on riigis toimunud teisigi mõnevõrra kummalisi arenguid, mis ühtpidi justkui on seotud koroonaviirusega ja eriolukorrast tingitud probleemide lahendamisega, kuid ometigi meenutavad kahtlaselt erakondade valimislubadusi. Poliitikakujundajad saavad kriisimeetmete välja töötamise varjus juba järgmisi valimiskampaaniaid plaanida ja uhkeid „Ära tegime!“ loosungeid fantaasiates kujundada. On ju sellelgi kevadel saanud kui juhtlauseks eelmise majanduskriisi pärl toonaselt peaministrilt ja peab igaüks salaja nõustuma: tõepoolest, head kriisi ei saa me lasta raisku minna.

Küsimus on aga selles: mis saab edasi? Nii Eestis kui välismaal üleöö ellu viidud seadusemuudatusi põhjendatakse koroonakriisi, eriolukorra ja vältimatu sekkumisvajadusega. Kõigega millega vaja, selleks et oma poliitsamme legitimiseerida. Arvata on aga, et seadusemuudatuste tagasipööramine ei ole sugugi nii kiire tulema. Orban jääb edaspidigi ainuvõimu juurde ja viib riiki Euroopa väärtushinnangutest aina kaugemale.
Sest demokraatiaga selliseid poliitilisi käike põhjendada ei saa. Poliitiliselt ei paku Ungari valitsuse täielik võim rahvale mitte midagi juurde, küll aga võtab potentsiaalselt palju vabadusi vähemaks, jäädes täielikult riigiisa tujude kätte. Arvata võib, et Poolaski on muutused alles alguse saanud. Kuna elluviidud poliitilised muutused pole mitte eriolukorrast tingitud, vaid selle varjus toime pandud, pole mõtet isegi üritada naiivselt mõelda, et ehk konservatiivne perepoliitika peagi ümber pööratakse. Ei, tõenäoliselt hakkavad seda peagi hoopis ümbritsema veel teisedki ebademokraatlikult ellu viidud poliitikad.

Kõige käimasoleva valguses on meil Eestis üks oluline ülesanne, sinule, minule ja igaühele. Kui eriolukord saab läbi, siis mis suunas meie tahame edasi liikuda? Kas tahame jäärapäiselt marssida mööda oma takti ja loota, et globaalne solidaarsus jätkub just meile sobival viisil: me muudkui võtame, aga kellelegi vastu ei anna? Või on ehk see aeg käes, kus peame sügavalt vaatama endasse ja oma riiki ning tegema valiku. Valiku inimõiguste ja ekspluateerimise vahel, demokraatia ja raudse rusika vahel, solidaarse rahvusvahelise koostöö ja jonnaka isepäisuse vahel. Selle vahel, kas järgmises hädaolukorras saame loota liitlastele või jääme omapäi. Varem või hiljem seisame selle reaalsusega silmitsi niikuinii. Lihtsalt täna veel saame kindlaks teha, et me ei pea seisma üksinda demokraatiajärgses Euroopas.