Elina Krause elab perega sel talvel 8 kuud Kanada Loodealadel Aklaviku külas, kus tema abikaasa Franz teeb antropoloogilisi välitöid. Elina kirjutab enda mõtetest seoses loodushoiu ja rohelise energiaga.

Aklavik on suhteliselt isoleeritud küla MacKenzie deltas, põhja Kanadas. Siit on 113 kilomeetrit polaarmereni ning siia ei tule ühtegi teed peale jäätee. Viimane on 120 kilomeetrit pikk ning ametikult avatud Aklaviku ja Inuviki vahel umbes detsembri lõpust kuni aprilli lõpuni. Nõrga jää perioodil (2-3 kuud nii sügisel kui kevadel) saab siia vaid lennukiga (15min Inuvikist) ning kui jõgi on jääst vaba, siis paadiga (2h Inuvikist). Kord aastas tuleb siia konterineralus. Võib öelda, et siin on raske teha tarbimisvalikuid, seda enam loodussõbralikke. Juba näiteks prügisorteerimine on suhteliselt võimatu, rääkimata siis rohelise energia kasutamisest.

Asustatud pindala on siin alla ühe ruutkilomeetri, aga sellele vaatamata sõidavad enamus suurte autodega. Autodel on enamuses bensiinimootorid, kuna diislil on kombeks külmas mitte eesmärgipäraselt reageerida. Et mootor saaks soojeneda, jäetakse see enamasti tööle. Poe ja ametiasutuste ees seisvad autod kõik tossavad heitgaase. Lasteaeda pääsemiseks tuleb läbida üks suuremaid autode peatumiskohti külas. Lume tulekuga on tänavatele ilmunud lumesaanid, mis annavad omalt poolt jõudu juurde vingugaasi pilvele. Üks päev õnnestus näha kuidas kooli ees seisis töötav auto, mille kastis oli töötatav lapse lumesaan. Juht ise läks lapsega kooli raamatulaadale.

Elektrit toodetakse diisliga

Okroobris ühendati vist lõpuks elektrijaamaga ka mingi hulk päikesepaneele, aga need toetavad eelkõige suvist elektritootmist. Maju köetakse samuti diisliga. Majadel on suured kütusekanistrid ja diislit põletatakse nii kütteks kui vee soendamiseks. Diisel tuuakse kohale helistamise peale ja pakkuvaid firmasid on isegi kaks. Meie kütteruum näeb oma suure veeboileri ja ahjuga välja väga ohtlik ja ma püüan sinna sattuda võimalikult harva.

Oma eraldatuse ja suurusega on Kanada Loodealad väga keerulises seisus alternatiivide pakkumisega. Siin ei ole eriti maagaasi, tuult ega päikest. Diisli kasutamine on lihtne ja usaldusväärne ning seni ka suhteliselt soodne sh ahjude hooldamine. Ühest energiallikast sõltumine teeb kogukonna aga väga haavatavaks ja sõltuvaks. Tarbija on nõrgal positsioonil, sest müüja võib hinda oma suva järgi muuta. Eelmisel aastalt tõstis kohalik edasimüüja Aklavikus diisli liitri hinda 1,29 dollarilt 1,79 dollarileⁱ.

Täna ostsime me diislit 1,37 dollarit liiter. Meie teada pead sa ostma vähemalt 500 dollari eest, mis keskmises majapidamises pidavat kuluma vähem kui ühe kuuga. Sotsiaalmajades, mida saab siin turuhinnast soodsamalt rentida (ja töötud pea suisa tasuta), on diisel rendi hinna sees. See on tekitanud omakorda efekti, et inimesed ei hooli oma tarbimiskogustest. Enamus kohalikud kodud ja asutused hoitakse meie jaoks harjumatult kuumad. Kui väljas on -40 kraadi, siis sees on +30, mis kehva isolatsiooniga majade puhul tähendab konstantset kütmist.

Meie maja suur ahi puhub läbi põrandas olevate avade sooja õhku kõikidesse tubadesse. Seinal on termostaat ning sealt saab määrata sobiva temperatuuri. Viimast on raske leida, sest kui ahi töötab 20-21 kraadi juures, siis muutub maja suhteliselt ruttu ebamugavalt kuumaks kui aga keerata temperatuur 18-19 kraadi peale, siis jahtub maja kiirelt maha. Maja ei hoia absoluutselt sooja.

Rääkides veel kehvast isolatsioonist

Majad ehitatakse siin puitkarkassile (keegi ei too siia telliseid) ning vaiadele (igikelts nõuab). Odavam viis on panna nad seisma palkidest laotud tornidele, aga siis nad vajuvad veelgi rohkem ning mõnel nädalal saad ukse kinni panna, mõnel mitte. Soojustamiseks kasutatakse kõige lihtsamaid ja mitte siinse kliima jaoks mõeldud viise. Maju ei paigutata vastavalt ilmakaartele. Näiteks meie aknad avanevad põhja poole, aga lõuna külg on suuresti ilma akendeta panipaigad. Maja alust tühjust ei kaeta sageli kinni. Mõned elanikud on seda ise käepäraste vahenditega teinud, aga paljudel majadel on põrandaalune lahti. Üks õpetaja, kes on siia tulnud tööle Yellowknife’st ütles, et seal on kõik vundamendi kinnikatmise usku ja sellega saab maja soojustuspidavust palju parandada. Tema kuhjab lume esimesel võimalsel kaitseks ette, aga hetkel pole meil veel piisavalt lund.

Välisustel puudub soojustus (ja paljud kohalikud hoiavad neid ma ei tea mis kaalutlustel lausa avatult) ja meil on puudu näiteks üks ukselukk, mille auk on penoplasti täis lastud ning uksel on praod sees nii, et päikese kiired mängivad esiku põrandal. Aknad on küll topelt klaasiga aga näiteks meie elutoa aken on hiigel suur, ja kindlasti ei aita meie maja soojuspidavusele kaasa. Kohalikud katavad talvel aknad spetsilaalse kilega, mille nad fööni kuuma õhuga tihedalt akna raamile kinnitavad. Olen ühe korra sellist kiletatud akent näinud, ja võin väita, et see näeb välja nagu oleks veidi paksem toidukile akna ees ning külma õhku õhkas aken endiselt. Meie plaan on siiski samuti see toidukile endale hankida ja välisuksed soojustame käepäraste vahenditega.

Nii öelda rikkamates majapidamistes on ka ahjud, millede hankimist toetati ainult eramajades st sotsiaalmajades see võimalus puudus. Kui sul on õnnestunud endale saada puuahi, oled õnnega koos. Ahjud on kallid ja nende transport samuti. Ühtlasi pidavat puidu põletuse ahi suurendama oluliselt kodukindlustuskulusid võrreldes diislipõletus ahjugaⁱⁱ. Kuna tegu on deltaga ja puud kasvavad siin kiduralt ja aeglaselt, siis metsa pole siin lähedal klassikalises mõttes palju. Aga õigel hooajal õnnestub puitu siiski hankida ja jõgi toob samuti piisavalt. Meie jaoks tavalised soojamüürid ja lõõridega ahjud on tuntud vist ainult Euroopa põhjamaades. Näiteks Inglismaa ja Kanada ega ka lääne Euroopa pole neid meile teadaolevalt avastanud. Ahjud, mis ei talleta sooja on vähem efektiivsed ja nõuavad rohkem aktiivset kütmist seega maja ei püsi soe kui sa kodust ära oled. Inimesed küll räägivad, et soovivad endalegi puuahju, aga reaalsuses ollakse diisliga kütmisega – selle mugavuse, kiiruse ja kõrge temperatuuriga väga harjunud. Ja kellelgi ei ole kodus puupliiti.

Mind ei häiri siinsete tabrimisharjumuste juures diisli kasutamine. Ma saan aru, et siin on piiratud võimalused ja Kanada vähemalt paberil astub samme alternatiivide leidmiseks. Aga mind häirib raiskamine. Nagu töötavad automootorid külas, kus igale poole jõuab jalutades 5 minutiga. Ebaefektiivsed ahjud, kust suur osa energiast lahkub korstna kaudu enne majja jõudmist ja, et majad ei hoia soojust. Mul on kahju, et nende asjade parandamiseks ei tehta siin midagi.

Kunagi rääkis sõbranna loo eestlaste külast Siberis, kus kohalikud kurdavad, et pole ammu saanud jaanipäeval lõket teha, sest pole piisavalt rehve mida põletada. Samamoodi on ka siin kerge kohalikke harjumusi hukka mõista. 2015 aastal andis Standing Senate Committee on Energy, the Environment and Natural Resources välja raporti Powering Canada’s Territoriesⁱⁱⁱ. See raport võtab kokku hetke olukorra ja annab ka juhised edasisteks sammudeks. Tõenäoliselt antud raporti tulemusel jõudsid Aklavikusse ka päikesepaneelid. Jääme ootama, kuhu Kanada oma väikesed kogukonnad edasi juhib.