Dami, 29, nigeerlanna, disainer (taaskasutus).

Kohtume Damiga külmal talvepäeval kohvikus, kus üldise halli ja külma taustal tundub naine nagu veebruarikuised maasikad lumises metsas. Vastu tulevad värvid, elu ja rõõm on hoopis midagi muud, kui harjumuspärane põhjamaine kargus.

Damiela tuli Eestisse 3,5 aastat tagasi omandamaks magistrikraadi Tallinna Tehnikaülikoolis. Eestist ja Tallinnast ei teadnud ta varem midagi, sattus Maarjamaa peale erinevaid magistriprogramme otsides. Googeldas leidis neti avarustest palju intrigeerivat ning tõdes, et Eestis on kõik täiesti teistmoodi kui tema koduriigis Nigeerias. Samas oli saadud info nii huvitav ja äge, et soovis just siin oma õpinguid jätkata. Kõik viitas ka sellele, et siin on väga külm ja kuna ta ei olnud kunagi talve kogenud, siis tekkis soov seda proovida. Tallinna vanalinna pildid, aga jätsid naisele nii sügava mulje, et ta nägi seda enne Eestisse saabumist pidevalt unes. Just seetõttu sai Tallinna vanalinn ka portree taustaks, mis vaheldub tema teise tähendusliku paigaga, sünnilinna Lagose panoraamiga.

Eesti talve kohta ütleb Dami: „See meeldib mulle, kui sajab ilusaid räitsakaid ja on lumine, aga miinus kakskümment kraadi……uhhhh“ ja kostub nakatav naer. „Esimesel aastal oli kohutav, ma olin kogu aeg paksult riides, isegi kui oli ebamugav, aga ikka panind kolm paari sokke jalga, aga siis ma otsustasin, et ma pean selle kuidagi enda jaoks tööle saama ja nüüd ma ei kanna kunagi enam jope all pikkade varrukatega pluusi!“

Ilmast rääkides ütleb moedisainer, et ta jumaldab ka siinset sügist, kõiki neid värve ja seda ilu. Samamoodi jumaldab ta värve ja erinevate mustrite kombineerimist enda rõivadisainis. Eestisse tulles oli tema jaoks kultuurishokk, et kõik kandsid musta. Ta saab aru, et põhjamaine stiil on hoopis midagi muud, kuid siinsete naistega rääkides on ta aru saanud, et sageli ka ei julgete värvide ja mustritega mängida. Kardetakse eksida ning siin on turvalisem selga panna midagi beezi või musta, millega saab vaikselt sulanduda. Enda loominguga sooviks ta näidata Aafrika võrratuid mustreid ning neid ka kohalikele naistele sobilikus võtmes pakkuda. Eestlastega vesteldes on ta aru saanud, et siinsed naised ei soovi sageli ka kirkaid rõivaid, sest need lennutuvad su tähelapanu keskmesse, kus olla ei soovita. „Aga minu jaoks on värvid nii olulised, need näitavad mu tuju, meelsust, kõike – kui näen kedagi värvides, siis ma naeratan!“ ütleb Dami. Ta arvab, et värvid teevad inimesi rõõmsamaks.

Õppides keskkonnateadust (Environmental Engineering) mõistis naine soovi, et rõivadisain oleks ka algusest lõpuni jätkusuutlik. Pidades silmas nii tööjõudu, kui materjale ja tootmisprotsessi. „Ma soovin, et kõik oleks kestlik algusest peale, mu unistus on olla jätkusuutlik moedisainer. Aga alustuseks tahan eestlastele tutvustada Aafrika mustreid!“ ütleb Dami nakatava naeru saatel. Praegu katsetab peamiselt taaskasutusest saadud rõivastega, edaspidi plaanib ka hankida uusi kangaid, mis oleks keskkonnasõbralikud.

Riideid sattus ta disainima tänu oma emale, kes oli moedisainer ning omas väikest stuudiot Lagoses. Kui Damiela ülikooli lõpetas, võttis ta ema äri üle ning juhtis seda kuni Eestisse tulemiseni. Lisaks sellele, et ema oli lakkamatu inspiratsiooniallikas, oli ta ka Damiela parim sõber, kellega igapäevaselt neti vahendusel suheldi. Ema surmast möödunud sügisel ei ole naine siiani päriselt toibunud.

Damile meeldib Eesti ja see, et siin on kõik teisitmoodi, alates keelest kuni kultuurini. Õppides ja nähes erinevusi muutub ise alati avatumaks. Ta püüab kõikides situatsioonides näha midagi head ja olla avatud uutele olukordadele ning inimestele.

Nigeeria ühiskonna puhul meeldib talle sealne kogukondlikus, Sind ei jäeta mitte kunagi üksi ning isegi võõrad, märgates, et oled morn, püüavad Sind naerma ajada. „Vahel kui on väga raske, siis avastad, et keegi just ajas sind naerma, siis saad aru, et järelikult ei saa ju kõik nii hull olla, kui ma ikka veel naeran.“ Kuigi see on ka vahel tüütu, siis on tal senini vahel raske harjuda siinse individualistliku ühiskonnaga.

Ühiseks jooneks nii eestlaste, kui nigeerlaste puhul peab Dami seda, et oma eesmärgi nimel ollaks valmis läbi minema kasvõi läbi halli kivi. Võetakse midagi pähe ja tehakse lihtsalt ära.

Arengukoostöö Ümarlaud tahab lugejatega jagada Eestis elavate inimeste kirjusid lugusid. Täna hirmutatakse meid sageli “uue” ja “võõraga”, mis on kusagilt kaugelt piiri tagant tulemas või juba siin elab. Aga Eesti on alati olnud segu erinevatest inimestest, kes kunagi olid võõrad, ent nüüd on omad, meie eestimaalased.
Projekti toetab Euroopa Komisjon, kes ei vastuta kuidagi siinse sisu eest!

Pildid tegid Virgo Haan ja Heiki Laan.