Ljudmilla Ruukel, 48, udmurtitar

Ljudmilla sattus Eestisse 2004. aastal tänu armastusele. Ta aitas Udmurtias korraldada etnoturimisiga seonduvat seminari. Tema tulevane mees jäi aga väga haigeks, kuna nad olid maal ja arsti polnud läheduses, siis Ljudmilla oli see inimene, kes hakkas mehe eest hoolitsema. Elu läks nii, et ta teeb seda tänapäevani ning abikaasa Aivari arvates ei saa Ljudmilla hoolitusele vastu ükski teine naine maailmas.

Kohanemine Eestiga võtis aega. Talle ei meeldinud nimelt meie ilm, ei olnud õiget talve ega õiget suve. Talvel Ljudmilla ootas lund ja suustamist, aga ilm oli sombune ja dramaatiline, see tekitas temas tunde, et tahaks selle ilmaga kaasa nutta. Suvi on jällegi Udmurtias soojem, siin on tihti jahe ja tuuline, tuul käib justkui kogu kehast läbi.

Kui tal on võimalus valida, siis ta pigem jalutab metsas kui mere ääres, talle ei meeldi sealne külm tuul. Ljudmilla on pigem metsa sõber, sest on ka ise kasvanud metsa ääres ning mängis seal palju lapsepõlves.

Rahulikum Eesti

Eestisse kolides elas ta Soomaal. Ljudmila aitas mehele tegelema ökoturismiga, kuid naine, kes on harjunud kasvama tiheasustusega külas, tundis metsade vahel end liiga üksi. Nii otsustati kolida Pärnusse.

Tänaseks elavad seal juba seitse aastat. Ljudmillale meeldib suvel, kui tänavale minnes elu keeb. Muul ajal ta mõtleb Pärnu tänaval käies, et kus küll kõik inimesed on. Udmurtia külades, kus tema pärineb, on inimesed väga sotsiaalsed. Külatänaval jalutades kohtad inimesi, ajad juttu. Kui tehakse värskeid pirukaid, siis jagatakse neid naabriga, kes omakorda enda piruka tegemise ajal teistele värsket kraami toob. Päeva jooksul astub keegi ikka sisse ja joob teed. Sellest tunneb Ljudmilla Eestis puudust. Kahjuks on ka tema koduküla tänaseks päevaks palju vaiksemaks jäänud, kui see oli tema lapsepõlves. Ljudmilla pärineb Põhja – Udmurdiast, kus külad tühjenevad, samas Lõuna – Udmurtia küladel läheb paremini.

Eestis naudib ta just Lõuna – Eestit, Haanjat, Otepääd ning lisaks ka Saaremaad. Estlased on tema arvates ikka natuke teistsugused, rohkem individualistid ja omaette. Tükk aega otsis ta sõbrannat, aga ei ole seda õiget leidnud. Ta tunneb, et siin elades on ise ka kinnisemaks muutunud ja hakanud elama sissepoole. „Ma suhtlen rohkem oma mehe ja lastega. Aga äkki tuleb see vanusega kaasa!“ naerab Ljudmilla. Kui ma kord aastas jõuan Udmurtiasse, siis tahan kohtuda sõbrannadega, et rääkida öö läbi juttu ja laulda hommikuni.

Armastus käib kõhu kaudu

Praegu töötab Ljudmilla Waldorfkoolis vene keele õpetajana. Tema suur armastus on aga Soome – Ugri Toidukultuuri Selts ehk soome-ugri köök. „Mulle meeldib süüa teha. Kui lapsed kasvasid, hakkasin mõtlema, et millega elus edasi tegeleda. Otsustasime mehega, et see võiks olla just soome-ugri köök.“ Kokkamine naisele väga meeldib. Kaks aastat tagasi nad on välja andnud hõimukööki teemalise hõimukalendri. Eelmisel aastal nägi ilmavalgust Ljudmillal enda pelmeenide raamat.

Toitu tehes mõtleb naine ka sellele, kust tooraine tuleb. Ostab palju turult, värsket ning vaatab pakendeid, et kus ja kuidas tehtud. Ljudmillale meeldivad taluturud ning OTT. Soomaalt saab osta lambaliha ja mett, ta korjab palju ka ise, millest osa läheb sügavkülma. Lisaks marineerib ja kuivatab. Soomaal neil vahtramahl ammu jookseb ja kõiki muidu metsasaadusi ootab ka. „Udmurtias on värskeid metsataimi alati kasutatud, kui tulid esimesed lehed, siis tegime kohe värskest kraamist suppi ja salatit.“ ütleb Ljudmilla. Tema arvates maainimsed tunnevad taimi nii Eestis, kui Udmurtias. Kui naise enda perekond on haige, siis esmased asjad on ikka taimedega ravimine.

Eesti keel au sees

Ljudmillale meeldib Eesti puhul, et eestlased on selline rahvas, kellel on olemas oma keel ja seda armastatakse väga. Udmurtidel võiks ka uhkust oma keele ja kultuuri üle rohkem olla.

Lisaks on tore vaadata, kuidas eestlased väga hoiavad oma loodust, siin on palju rahvusparke ja matkaradasid.

Kui läheb jutt meie sarnasustele, siis nendib Ljudmilla, et lisaks natuke sarnasele loodusele, on mõlemad rahvakillud töökad ja hästi puhtad. Udmurdid nagu eestlased armastavad laulda, siis mõned neist on ka nagu eestlased, kes oma tundeid välja ei näita.

Pildistame Ljudmillat Soomaal suure vee taustaks, Udmurtiast sai taustaks valitud vesi – järv kodukülas Kotomkal.

Arengukoostöö Ümarlaud tahab lugejatega jagada Eestis elavate inimeste kirjusid lugusid. Täna hirmutatakse meid sageli “uue” ja “võõraga”, mis on kusagilt kaugelt piiri tagant tulemas või juba siin elab. Aga Eesti on alati olnud segu erinevatest inimestest, kes kunagi olid võõrad, ent nüüd on omad, meie eestimaalased.
Projekti toetab Euroopa Komisjon, kes ei vastuta kuidagi siinse sisu eest!

Pildid tegid Virgo Haan ja Heiki Laan. Meigi võlus valmis Sevil Šukjurova.