Ma ei nimetaks ennast küll feministiks, aga võrdõiguslikkuse teema on mind huvitanud aastaid, nii läksin vabatahtlikuna Etioopiasse naisettevõtlust edendama. Mida ma teadsin naiste olukorrast Etioopias või üleüldse Etioopiast enne sinna minekut? Pean tunnistama, et peale oletuste suurt mitte midagi. Ma teadsin, et naised seal ei ole nii vabad oma tegemistes ja valikutes nagu naised siin – või vähemalt nii ma arvasin. Riigist oli minuni jõudnud vaid kohvihõngu ja mõningaid hingematvaid looduspilte. Ma otsustasin minna, kuigi hinges näris väike kahtlus – mida on minul õpetada?

Etioopia loodus ongi hingemattev, mägine Põhja-Etioopia mitmete loodusparkide ja rikkaliku ajalooga: Aksumi võimsad obeliskid, millest üks rändas Mussolini korraldusel Rooma ning kaunistas kuni aastani 2005 Piazza di Porta Capen´t; Lalibela kaljudesse raiutud kirikud 11. sajandi lõpust; Sinise Niiliuse juga, millest paarisaja meetri kaugusel seistes oled läbimärg; Awassa kaunis päikeseloojang järve ääres ning palju-palju muud, milleni minu silm kolme kuu jooksul ei ulatunud.

Kui ma oma esimestel nädalatel kaootilises ja lärmakas pealinnas Addis Abebas ringi liikusin, tundsin end üpris eksinuna. Varsti hakkasid aga rajad selgemaks muutuma – õppisin seisma õigel tänavanurgal, et marsale jõuda ja mõistsin, kuidas õiget marsat ära tunda. Sain teada, kust süüa hankida ja mida üldsegi siin süüa, õppisin nautima kätega injera söömist ning avastasin maitsva kohvi, imelised puuviljad ja värskelt pressitud mahlad. Ühtäkki ei olnudki kõik enam nii segadusse ajav, vaid oli erutav ja meeldiv.

Turuplats Harar

Addis Abeba on läänelik Aafrika suurlinn, kus elab rohkem inimesi kui mitmes Eesti riigis kokku ning kus võib end õnnistada kreeka, itaalia ja muu Euroopa köögi toiduga. Ei, ma ei elanud savionnis ja ei olnud sugugi näljas, pidin naastes Eesti inimestele pettumust valmistama. Keegi ei varastanud midagi ära ja inimesed ei hüppa seal ümber lõkke. Nooruk Etioopias huvitub suuretõenäosusega samadest asjadest, millest Eesti nooruk. Jah, väga paljude inimeste elujärg ei ole selline nagu meil, WC on tihtipeale lihtsalt auk põrandas, elektrit ja jooksvat vett ei pruugi olla – seda tassitakse kollaste kanistritega koju. Veetoomine on naiste töö või kui ollakse paremal järjel, kannab vett eesel. Maapiirkonnas on endiselt naise koht kodus, samal ajal kui mees baaris istub ja siiani on teatud piirkondades levinud mõtteviis, et naine ei tantsi baaris või klubis, kui ta just prostituut ei ole. Addis Abeba kümnetes uhketes ööklubides ei tee keegi sellel vahet. Pealinna naised naudivad kindlasti suuremaid vabadusi ja kui ma just väga ei eksi, siis laienevad need mõne aja möödudes ka maapiirkondadesse. Muutused on paratamatud ja need toimuvad kogu aeg igal pool.

Nii ka minu üllatuseks ja heameeleks olid Addis Abeba naisettevõtjad üpriski heal järjel. Osad nende seast tootsid peamiselt ekspordiks, andsid tööd mitmesajale inimesele ning tegid tööd oma kogukonna heaks: koolitades ja võttes tööle tüdrukuid tänavalt, endiseid vange, andes neile võimaluse teistsuguseks eluks. Nemad olid hoopis õpetajaks mulle oma lugude ja oma kogemusega. Muidugi oli neid, kes olid alles alustamas ja vajasid tuge ning abi. Töötasin Ethiopian Women Exporters Association’i  juures, mis oli ühe naise vedada. Ta oli kõigest hingest oma töö juures, kuid kõike siiski üksi ei jõudnud. Me koostasime plaani, kuidas võiks assotsiatsiooni veebilehte muuta ning viisime ka rea muudatusi sisse. Nende soov oli ka luua veebipood, kus võiks liikmete tooteid müüa, toetada naisettevõtjaid ning kindlustada sissetulek ka assotsiatsioonile. See jäi erinevate tehniliste probleemide taha, seega koostasime visiooni, milline võiks veebipood välja näha ja tuvastasime, et tehnilised võimalused selle tegemiseks on olemas.

Tekstiilitoodete kojas

Etioopia on rikas ja mitmekülgne riik, kus erinevatel piirkondadel on omad traditsioonid, rahvariided ja keel. Naastes tagasi Eestisse võib tekkida isegi kõle tunne – inimesed ei tervita, ei kutsu sind oma lauda, vaid hoiavad omaette. Muidugi ei ole külalislahkus Etioopias alati külalislahkus ja seda peab õppima märkama, et tähelepanu ja abi pakkumine ei ole alati siiras. Meie elame oma stereotüüpidega, mida meedia meile Aafrika riikide kohta sisse söödab ning kus ainsate lugudena kajastatakse nälga, haigusi ja vägivalda. Samamoodi elavad nemad oma müütidega rikkast valgest inimesest. Olin kord kohvikus paari kohaliku sõbraga ning kui tuli aeg arvet tasuda, ulatas ettekandja automaatselt selle mulle. Mu peale kohalik sõber naeris, võttis arve ja ütles, meil on siin kombeks, et arve antakse alati välismaalasele. Need on paraku minu kogemuse negatiivsed pooled – suhtumine minusse kui liikuvasse rahakotti ja välismaalaste erihinnad, kuid sellega peab lihtsalt arvestama ja oskama ümber käia. Ühel päeval muutuvad ehk ka need asjad.

Vaatamata pahupooltele on kogemus seda kindlasti väärt ja kui minna siis nii, et lasta kohalikul kultuuril ja inimestel endasse imbuda – noobel turistikohvik võib tunduda turvalisem valik, aga kohalik väike baar on kindlasti meeleolukam. Bussireis ühest linnast teise annab suurema võimaluse näha maad ja inimesi kui lennukisõit. Kõiksugused väiksed sekeldused ja kohatine meelehärm peabki asja juurde käima. See on Sinu väike seiklus. Nii, et kui ma alguses kahtlesingi kas minna ja miks ikka minna, siis kohapeal kahtlus kadus. Küsimus ei olegi niivõrd kellegi õpetamises, vaid kogemuste vahetamises, selle andmises mis sul on – Sinu aeg, Sinu oskused ja olles ise silmad-kõrvad lahti, imedes endasse kõike seda, mida maailma eri paikadel on pakkuda.

Katariina Rebane
Glen 2013, Etioopia

Fotod: autor

Etioopia Naiseksportööride Liit ootab ka sel aastal Eesti vabatahtlikku.
GLEN 2014 konkurss lõpeb 22. jaanuaril. Lisainfo: www.terveilm.ee/glen