12.06.2019
Foto: Eurodad
3-4. juunil toimus Ljubljanas, Sloveenias Eurodad (European Network for Debt and Development) iga-aastane konverents. 2019. aasta kohtumine kandis pealkirja “Development finance in the 21st century: Economic Justice for all?”. Kantuna reaalsusest, kus inimesed on
mitmel pool tänavatel ning ühiskondades on suurenenud debatt muutuste teemal, arutati, kuidas vähendada ebavõrdusust ja vaesust ning võidelda kliimamuutustega. Diskussioon Ljubljanas oli suunatud probleemidele, mis vajavad lahendusi juba eelmise globaalse finantskriisi päevilt, kuidas siiani reaalseid tegevusi sõnadele järgnenud ei ole. Näiteks on võla tasemed ühed kõrgemad läbi aega; ametliku arenguabi (ODA) peamised eesmärgid on ohustatud doonorite enesehuvide ja vähese rahastuse tõttu; siiani ei ole suudetud rahvusvahelist maksudest hoidumist peatada; erasektori rahastamine on arengukoostöö initsiatiivide keskmeks; ja finants- ning majandussüsteem taastoodab ja suurendab ebavõrdusust. AKÜ-t esindas kohtumisel huvikaitseekspert Karl Oskar Villsaar. Allpool on kokkuvõte olulisematest teemast, mis konverentsil arutlusel olid.
1) Erasektori suurem roll seab arengukoostöö printsiibid tahaplaanile
Erarahastuse rolli kasv on eelkõige seotud lisarahastuse vajadusega suurtele infraprojektidele ning avalikust rahastusest lihtsalt ei piisa. Era- ja avaliku sektori partnerlus (Public Private Partnerships) on aina tugevamalt Maailmapanga, G20, IMF ja erinevate doonorriikide poolt bilateraalselt toetatud. Euroopa Liit ja tema institutsioonid on suurendanud avaliku ja erakapitali kombineerimist läbi Euroopa Investeerimisplaani Euroopa Kesliku Arengu Fondi, kuhu on panuseid teinud ka Eesti, eelkõige digitaalsus arengukoostöös investeerimisaknasse, mis toetab Euroopa naabruskonna riike. Eurodad ja liikmed juhivad tähelepanu, et kuigi suurenevat rahastust on arenguks vaja, ei ole hetkel piisavalt tõendeid, et läbi erarahastuse arengukoostöö mõju suureneb. Samuti juhib vabakond tähelepanu problemaatikale, et arengu aluseks peavad olema riikide enda prioriteedid, mitte erahuvid ja äriline kasum. Kuigi teema on päevakajaline on organisatsioonid nagu Oxfam ja Eurodad alles defineerimas, missugune on vabakonna roll sellises muutuvas kliimas.
2) Arenguriigist doonoriks – mis on Ida-Euroopa roll arengukoostöös?
Konverentsi esimesel päeval otsiti vastest küsimusele, milline on Ida-Euroopa, kes alles hiljuti oli arenguabi saajaks, roll arengu andjana. Temaatikat oli kutsutud lahkama peamiselt Balkani regiooni esindajad ja Aafrika platvormi Afrodad esindaja ning kuigi kontekst oli peamiselt Lääne-Balkanil võib üldistusi teha Ida-Euroopale laiemalt. Välja toodi, et EL13 (ehk pärast 2004. EL-ga liitunud riigid) hakkasid doonoriteks, sest neilt oodati seda, kuigi kriitiline mass inimesi arengu kontseptsiooni ei mõista. Viimasel kümnel aastal on hakatud naabruskonnast kaugemale vaatama – eelkõige Aafrikasse ja Aasiasse. Arengu saajast doonoriks muutumine ei ole lihtne samm astuda. Afrodadi esindaja uuris, missugust arengut meie valitsused soovivad ning nentis, et rohkem tähelepanu on vaja pöörata riiklikule ja demokraatlikule omalusele, eelkõige on seda vaja kodanikele. Kaks huvitavat mõttepunkti, mis kõlama jäid olid a) millist arengumudelit me tahame – kas neoliberaalset ja kõrge süsinikusisaldusega või midagi muud ning b) Ida-Euroopa saab märkimisväärset toetust Euroopa Ühtekuuluvusfondist, mistõttu on nendel riikidel topelt roll nii uue doonori kui ka EL-ilt suurte toetuste saajatena.
3) Arengurahastus ja majanduslik õiglus
Arengurahastuse suurim problem on mitte raha ise vaid selle jaotumine. Näiteks Aafrikas toimuv kasv ei jõua kõigini ning sellele ei aita kaasa ka avalike teenuste erastamine. Majandusliku õigluseni jõudmiseks on oluline roll maksupoliitika õiglustamisel, kuid selle sõnumi taha ei ole siiani suudetud piisavalt palju inimesi mobiliseerida. Viimase 10-20 aasta jooksul ei ole palju peale teadlikuse kasvu muutunud, samas kui võlad on globaalselt kasvanud. Kuigi osade vabaühenduste arvates ei ole ODA (ametlik arenguabi) parim vahend arengu mõõtmiseks on ta siiski ainuke vahend, mis on programmeeritud vaesuse vähendamiseks – arengukoostöö peamine põhimõte. Reaalsuses oleme me aga kvantiteedis teinud tagasisammu ja aina enam kasutatakse seda doonorite huvide edendamiseks.
4) Abi turustamine – tervishoiu ja hariduse näitel
Tervishoius on näha aina suuremat erastamist, kus turu printsiipe rakendatakse arengupoliitikates ja süsteemides. Tervishoiu erastamine toob endaga kaasa suuremad kulud patsiendile ja avalikule rahakotile, mitte tõhusamat ja paremat kvaliteeti. Vastupidselt väheneb avalik kontroll ja läbipaistvus ning suureneb ebavõrdus teenuseni pääsemisel. Samal teemal tõid vabaühendused nagu Action Aid välja, et avalikke teenuseid peab pakkuma riik, mitte erasektor, samuti peavad nad olema avalikult rahastatud, kõigile kätte saadavad ja ligipääsetavad. Tihti ei arvestata avalike teenuste pakkumisel sooliste iseärasustega, et vähendada naiste ja tüdrukute vastast vägivalda. Sarnaselt on jätkuvalt suureks probleemiks tasustamata töö, mida enamasti teevad naised ja töökohtade kaotamisel on ka nemad esimesed, kes peavad lahkuma. Avalikud teenused on alarahastatud, kuid küsimusena jäi õhku, kuidas neid parandada, kui enamus teab, et erateenused on parema kvaliteediga (seda tõid välja paljud Aafrikas töötavad kohalikud). Kõlama jäi tähtis meelespea – vaesed maksavad makse, aga suurfirmad mitte.
5) Kliimamuutused
Muidugi ei saanud üle ega ümber kliimamuutusest, mis on üks suurimaid ohte õiglasele arengule ja globaalsele võrdsusele. IPCC sügisese raporti valguses on SDG-deni jõudmine suure küsimärgi all ning sotsiaal-majanduslikud probleemid on ilmsed – need, kes kannavad kõige vähem vastutust, on samad inimesed, keda kliimamuutused tabavad kõige rängemalt (väikesed saareriigid ja LDC-d). See puuduv vastupanuvõime sunnib arenguriike rohkem laenama. Pariisi kliimaleppe kohaselt peaksid arenenud riigid olema suunanäitajaks ja mobiliseerima kliimarahastust, et toetada arenevaid riike, võttes arvesse nende vajadusi ja riiklikult tehtud panuseid. 2020. aastaks peaks selleks summaks olema 100 miljardit dollarit aastas. Kliimarahastusega seonduvaid probleeme on mitmeid ja kuigi kliimarahastus peaks olema uus ja täiendav, esineb aeg-ajalt, et osa ametlikust arenguabist loetakse samuti kliimarahastamise osaks (21% ODAst 2015-2016 aastal). Samuti ei ole ühtset definitsiooni, mis on kliima-spetsiifiline projekt ja mis on projektis olev kliima-spetsiifiline element (st kas kogu projekt ikkagi on kliimamuutuste vastane meede või mitte). Lähiaja arengud:
Kommentaarid