Andri Laidre ja Karl-Kristo Vene asutasid FlyDog Marine kümmekond aastat tagasi, tänaseks aitavad nende välja töötatud ainulaadsed poid mõõta vee-elustiku tervist aastaläbi, seda nii Eestis, Soomes kui Rootsis.

Andri ja Karl olid koolivennad ja õppisid inseneriks. Kui tekkis plaan enda ettevõte asutada, olid olulised kriteeriumid eetika ja loodushoid. Andri meenutab: “Meie mõte oli see, et maailmas on niigi palju asju, inseneride ülesanne ei ole neid veel juurde toota. Kui jõuame oma tooteni, siis võiks sellest olla kasu nii inimestele kui loodusele”.

“Me ei tahtnud teha turunduspõhist toodet, vaid vajaduspõhist toodet. Enne, kui ettevõtteni jõudsime, töötasime koos TTÜs, minu magistritöö oli veeteede ametile jääpoi tegemine. Usun, et mul läks see hästi, minust sai tol hetkel natuke poiekspert Eestis”, muigab Karl.

Andri sõnul on nende tootevalikust kõige ägedam toode selline poi, kus andureid keritakse üles ja alla ning näitusid saab võtta erinevatelt sügavustelt, näiteks iga tund ja igalt meetrilt. “Parameetrid on tavaliselt temperatuur, sool, lahustunud hapnik, hägusus, fütoplankton. Kui süsteem on pinnal, peab ta talveks välja tooma, põhjapoid töötavad ka talvel. Meie poi on käinud kuni 100 meetri peal Läänemeres”, räägib Andri.

Minevik, olevik ja tulevik ühes seadmes

“Olukorras, kus keskkonnaprobleemid lähevad järjest teravamaks, kuid sinna keegi ämbriga raha juure ei kalla, peab olema efektiivne võimalus veekogude seisukorda mõõta. Andmed võivad olla väärtuslikud hoopis kümne aasta pärast, kui tekib probleem. Me alles täna näeme, kui olulilised on merevee temperatuuri mõõtmisandmed 200 aasta tagusest ajast. Tol ajal võib-olla arvati, et see on üks lollakas, kes kraadiklaasiga vees solistab”, selgitab Karl.

Vahepeal helistame Alo Laasile Eesti Maaülikoolist, kes toob väga hea näite, kuidas poidelt saadud info aitab ajas tagasi minna: “Näiteks, kui Saadjärves oli kalade suremine, jõudsid inimesed kohale alles siis, kui põhjused olid juba läinud. Kas juhiti mürgiseid aineid järve? Veekogud saavad sageli mürkidega ise hakkama, veeelustik seob või tarbib selle ära ja kahjustus pole kohene. Põhjuste teada saamiseks tuleb mõõtma hakata juba varem.”

Praktilise poole pealt saab poidega mõõta näiteks vee-ettevõtetelt või põllumajandusest pärineva reostuse jõudmist Läänemerre. Mida rohkem ja detailsemalt teame ökosüsteemi kohta, seda paremaid poliitilisi otsuseid saab teha, et loodust minimaalselt kahjustada. “Ei saa öelda, et sulgeme kogu merega seotud majandustegevuse täielikult, aga saame öelda, kui palju saab merd koormata”, räägib Andri.

Randa, sadamasse, jõele

Sel kevadel läks esimene pisikene poi tööle kaatrisadamasse Jurmala lähedale. Nüüd näevad sadama kasutajad ja ranna külastajad reaalajas temperatuuri ja tuule kiirust. Samuti võiksid tulevikus randades töötavad poid üles leida sinivetikad, kuid päris automaatseks vee kvalitteedi mõõtmist veel muuta ei saa – on olemas ka vastikuid kemikaale, mida saab mõõta vaid laboris, sest võivad häda teha ka väga väikeses konsentratsioonis.

Hetkel on välja töötamisel ka lahendus väikesaartele. “Arenguriikides on palju väikeseid kogukondi, kes sõltuvad jõgede veest ja kasutavad seda joogiveena. Kui on suured vihmaperioodid, jõuab tulvaveega alla mulda ja muud prahti ning sellel perioodil on jõevee kvaliteet ohtlik. Süsteem saaks aidata kohalikku vee-ettevõtet, et sel perioodil nad ei kasuta jõe vett või puhastavad seda rohkem”, selgitab Andri.

Kajakad õpetavad

Karl meenutab nende kõige naljakamad näidet tarkusest, mida koolist ei saa. “Meil on üks mehhaaniline kaablikerija. Tahtsime kõik väga hästi teha, et kui üks asi liigub, siis ta võiks olla määritud – liigub paremini ja ei kulu. Kuu aja pärast jäi süsteem kinni ja oli täiesti läbi kulunud, süsteem oli lihvimispastat meenutavat ollust täis. Selgus, et kajakatel on vahel igav ja neile meeldib täpsust lasta kollaste asjade pihta. Kajakate väljaheide on abrasiivne, see jäi määrde külge kinni ja kulutas kõik läbi. Loobusime määrdest, vahetasime materjalid välja ja saime poi kenasti tööle. Arvuti taga ei ole võimalik selliseid asju välja mõelda. Võib olla hea ettevalmistus ja toode, aga on vaja kilomeetreid ja tunde, et oma vead läbi teha”, naerab Karl.

Ettevõtjatelt on ka uuritud, kas nad on rohelised? Karl toob näite: “Kui klassikalises mõttes võtta, et tootmisisend on liitium ja tina, selles mõttes ei ole me üldse rohelised. Aga tulemit on võimatu lihtsasti mõõta või skaalale panna. Usume, et meie seadmel on palju rohkem lootust keskkonnale kaasa aidata kui Tesla autol. Mõnes mõttes aitame leida infot uppuva laeva lekete kohta”.

Koduleht: Flydog Marine

Fotod: Flydog Marine

Miks on nende tegevus oluline?

70% meie hingatavast õhust on ookeanie toodetud. Enamuse hapnikust toodavad pisikesed meretaimed ehk phytoplankton, mis elab vee lähedal ja liigub koos hoovustega. Ta teeb täpselt sama, mis tavalised taimed – fotosünteesib päikesevalgusest hapnikku. Samal ajal hindavad teadlased, et 2050. aastaks on meres kaalult rohkem plastikut kui kala, mis hävitab  kogu ookeani elustikku.

Maailma kalapaatide laevastik on nii suur, et ta tema püügivõimsus on 2.5 korda suurem kui maailmas kala. See tähendab, et peame teadlikult tegelema ookeanide ja mereressursside hoidmise ja taastamisega.

Kestliku arengu mõiste võib tuttavalt kõlada, kuid selle sisu jääb tihti segaseks. Lühidalt öeldes on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. Eesmärke on kokku 17, kirjutasime ühe loo iga eesmärgi kohta.

Pikemalt eesmärgi 14 kohta – ookeanid ja mereressursid.

Lugude kirjutamist toetas Põhjamaa Ministrite Nõukogu, kuid selles loos esitatu ei pruugi esindada nende ametlikke seisukohti.