Möödunud aasta lõpus toimus Brüsselis iga-aastane EL arengukoostöö suursündmus, Euroopa Arengupäevad. Ürituse keskne teema oli ÜRO aastatuhande arengueesmärkide täitmine ning mis saab peale 2015 aastat, kui saabub eesmärkide täitmise tähtaeg.

Muide, arengupäevade ajal oligi jäänud umbes 800 päeva kõigi kaheksa eesmärgi saavutamiseks. Selles üldiselt ei kaheldud, et uus arengukoostööd juhtiv raamistik tuleb. Pigem küsiti, milline see on, millised prioriteedid võetakse ning kas uus raamistik tuleb kõikehõlmavam. Arengueesmärke on kritiseeritud, sest nad on suunatud arenguriikidele ning keskenduvad liiga vähe sellele, mida arenenud rikkad riigid peaksid ära tegema.

Euroopa Liit tervikuna on maailma suurim doonor ja üritust väisasid mitmed kõrged poliitikud. Tähtsama tiitliga poliitikud olid kohal enamasti Aafrikast või mõnest keskmise sissetulekuga riigist, mis minu meelest illustreerib ka arengukoostöö üldist olukorda.

Libeeria president Ellen Johnson Sirleaf

Kõigil suur au kohata Aafrika esimest naispresidenti Ellen Johnson Sirleafi Libeeriast, kes pidas maha karismaatilise kõne arengupäevade avamisel. Väga tihti kordasid Aafrika riikide esindajad kui ühest suust, et arengueesmärgid on olnud olulised suunanäitajad arengukoostöö korraldamisel ning arenguriigid vajavad neid. Kuigi tihti on ka olukordi, kus eesmärke ei suudeta täita, teavitavad nad maailma vaesusega seotud probleemidest. Sirleaf tõi välja, et riigid peaksid õppima ka vigadest – tihti keskendutakse edulugudele ning peaaegu kunagi ei räägita sellest, mis läks valesti. Muuhulgas juhtis ta tähelepanu, et maailma rikkad riigid ei peaks kulutama energiat ainult uute eesmärkide väljamõtlemisele, vaid samal ajal keskenduma ka vanadele. Tema arvates on praegu tekkinud olukord, kus doonorid kaardistavad põhiliselt tulevikuplaane, kuid käigus olev töö on jäänud tagaplaanile.

Balti riike kui üpris uusi doonoreid arengukoostöös käsitleti põgusalt jätkusuutliku arengu võtmes. Küsimus oli, kas Aafrika saab õppida Balti riikide üleminekukogemusest? Minu meelest rääkisid paneeli esinejad küll üksteisest veidi mööda – eraldivõetuna olid sõnavõtud sisukad, kuid üksteise küsimusi ja tegelikke vajadusi alati ei mõistetud. Võib-olla ei olegi võimalik Libeeria või Etioopia ministril vastata adekvaatselt küsimusele, mida head nad saaksid Balti riikide kogemusest üle võtta? Üks rääkis eduloost ning teine muredest, mis tuleb enne lahendada, kui üldse kogemuse ülekandmise kallale asuda. ELi pool rääkis ettepanekutest seoses väärtuste ülevõtmisega, kuid Aafrika riikide esindajad küsisid pigem majanduslikku tuge, turgude avanemist, infrastruktuuri investeeringuid ning piltlikult öeldes Aafrika industrialiseerimist. Nõudlus ja pakkumine ei tahtnud siin kuidagi ühist keelt leida. Leedu korraldatud paneel.

Lühidalt peatuti ka maailmahariduse rollil, et selgitada arengukoostöö vajalikkust Euroopa Liidu kodanikele. Maailmahariduse kaudu saavad kodanikud paremini aru tänapäeva globaalsetest väljakutsetest. Majanduskriisi ajal on aga olnud raske põhjendada, mida head saavutatakse maailmahariduse levitamisega, sest tulemused ei ole joonlauaga mõõdetavad. Maailmahariduse muutumist iseenesestmõistetavaks osaks iga riigi haridusvaldkonnast peeti oluliseks eesmärgiks. Ümarlauadiskussioon. 

Kokku on Arengupäevi korraldatud juba kaheksa korda ning osalejaid oli seekord 5000 ringis. Osalejaid oli nii palju, et väiksematesse seminariruumidesse ei mahtunud tihtipeale istuma. Nii kükitasin minagi huvitavama diskussiooni ajal põrandal.

Veronika Svištš
MTÜ Mondo

Fotod: http://eudevdays.eu