Vaadates veel põgusalt tagasi möödunud aastasse, annab AKÜ juht Sigrid Solnik ülevaate AKÜ huvikaitseteemadest, millega 2017. aastal rohkem tegelesime.

Välisministeeriumi suunal. 2017. aasta augustis võeti viimaks vastu määrus „Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord“. Kuigi protsess algas juba ammusel 2016. aastal, tekitas Eesti eesistumine väikese viivituse. AKÜ oli määruse muutmisel kaasas, vabaühenduste rahastamise teemadel oli suureks abiks ka EMSLi Alari Rammo. Nagu läbirääkimistel ikka, mõnes kohas leidsime kompromissi, teises mitte. Näiteks on hea uudis, et taotleja ei pea enam eraldi esitama loogilist raammaatriksit, projekti ajakava ning teavituskava. Ent kahjuks ei saanud sel korral nii, et üldkulud oleksid üldised ja nende kohta ei peaks eraldi tšekke esitama. Või et auditid oleksid pistelisemad ning ei toimuks kõikide osapoolte jaoks ülimalt töömahukat lauskontrolli. Või et aruandluses ei küsitaks iga pisikest maksekorraldust.

2017. aasta sügisel muudeti ka arengukoostöö projekte ja nende aruandeid reguleerivat määrust. Selle kantselliitliku lause taga peitub peamiselt see fakt, et nüüd on kõigil Välisministeeriumile esitatavatel taotlustel ja aruannetel üks ja sama vorm.

Eesti Säästva Arengu Komisjoni töölaual olid 2017. aastal kaks AKÜ jaoks olulist teemat – Konkurentsivõime kava Eesti 2020 ja kestliku arengu indikaatorite kokku leppimine. Konkurentsivõime kava osas andsime sisendit, et võiks mõelda kestlikumalt, vastutustundlikumalt ja maailmahariduslikumalt. Sisendit kuulda ei võetud, üldiselt tundub, et konkurents ja kestlik areng mõnes universumis ei haaku.

Kestliku arengu indikaatorite paika panemisel pidasime AKÜga silmas korraga mitut asja – kindlasti seda, et  Eestis mõõdetaks kestliku arengu raames meie panust arengukoostöösse, ent ka seda, et indikaatorite nimekirjas ei prevaleeriks majandusareng, et andmed oleks soo, vanuse jms näitajate põhjal eristatavad, et mõeldaks soolisele võrdõiguslikkusele laiemalt, et kajastatud oleks maailmakodanikuharidus ning kestliku arenguga seotud poliitikate sidusus. Selgus, et osad meie ettepanekud on hetkel rohkem unistused ja vähem reaalsus, sest mõningaid asju ei ole võimalik mõõta. Ent sellest hoolimata on meil väga hea meel, et Eesti arenguabi osakaal RKTst on tänasest üks kestliku arengu mõõdik. Ja kuigi praegu ei ole õnnelikkuse näitaja üheks indikaatoriks, sisaldab 2018. aasta lõpus avaldatav Statistikaameti raport ka analüüsi sellest vaatest, kas majandusareng on meid õnnele lähemale viinud.

Poliitikate sidususe vallast ütleb Eesti arengukoostöö arengukava 2016–2020, et 2020. aastaks on koostöös strateegilise partneriga kindlaks määratud Eesti poliitikate sidususe raamistik. 2017. aastal astusime sellele tulemusele suure sammu lähemale, kui Välisministeeriumi abiga ning Praxise juhtimisel lükkasime käime poliitikate sidususe uuringu. Anni tegi uuringut ette valmistades ära suure töö. Veebruaris 2018 on oodata esialgseid tulemusi, aprilliks 2018 on uuring valmis. Siis saame teada, kas Eesti kaubandus- ja kliimapoliitikad on kooskõlas nii meie endi kui rahvusvaheliste globaalse kestliku arengu eesmärkidega. Või on ka meil nii, et ühe käega anname, teise käega võtame.

CONCORDi vedamisel rääkisime 2017. aastal kaasa Euroopa nõukogu digijärelduste kokku panemise osas. Brüsselis juhtisid liikmesriikide arutelusid eesistujad-eestlased, Eesti esindust tuleb tänada kiire ja selge kommunikatsiooni eest! Tore on, et järeldustesse sai sisse kodanikuühiskonna roll, et tähelepanu pööratakse sooküsimustele digitaliseerimises ning et järgmiseks kolmeks aastaks on plaanis pilootprojektide korraldamine. Lahtiseks jääb, et kust tuleb raha ja mis täpselt saab edasi, milline on tegevusplaan. Lisaks andis CONCORD ka mullu välja oma AidWatchi raporti. Hea meel on tõdeda, et Eesti on n-ö uutest liikmesriikidest üks eeskujulikemaid – meie ametlik arenguabi jõudis 2017. aastal tasemele 0,19% SKTst, kusjuures 0,18% sellest oli „tõeline abi“, mitte Eestisse jõudnud põgenike vastuvõtukulud või siia õppima tulevate arenguriikide noorte stipendiumikulud.

Maailmahariduse teemadel andsime oma sisendi Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatavasse Inimõiguste hariduse kontseptsiooni. Meie AKÜs arvame, et kontseptsioon peaks tegelikult olema hoopis maailmakodaniku haridusest rääkiv ja seega ka horisontaalselt inimõiguste haridust sisaldav. Vastasel juhul on valdkond liiga kitsas ning kõik vajalik ei mahu sinna ära. Küllap 2018. aasta näitab, mis sellest edasi saab – seni ei ole kontseptsiooni koostajad meie seisukohti jaganud.

Foto: Renee Altrov