Filipiinlased armastavad jõule ja kõike sellega kaasnevat. Jõulud algavad Filipiinidel varakult – juba septembris ilmuvad esimesed kaunistused poodide akendele ja kodude ustele, siin-seal hakkab kõrva mõni jõululaul.

Mida aeg edasi, seda rikkalikumaks muutuvad jõulukaunistused ja valjemaks läheb muusika. Kaunistused on olenevalt majanduslikest võimalustest väga erinevad. Suured kaubanduskeskused ja jõukad pered sätivad üles rikkalikult ehitud ja elektriküünaldega valgustatud hiiglaslikud plastmassist jõulukuused ning muud ameerikalikud dekoratsioonid, tihti stiilis “mida rohkem, seda uhkem”. Samas on maakohtades ja vaesemate perede hulgas kaunistused enamasti armsalt ise kättejuhtuvatest materjalidest valmistatud – kasutatakse bambust, palmilehti ja muid looduslikke materjale, säravat ja värvilist paberit, kangajuppe ja muud käepärast. Üks on aga kindel – midagi jõuluaega sümboliseerivat leiab igast kodust. Samuti sätitakse suuremaid ja väiksemaid kaunistusi nagu tähekesed ja laternad tänavatele ja avalikkesse kohtadesse.

Jõulupuu rannas

Paar nädalat enne jõule alustatakse väikestes gruppides majast-majja käimist ja jõululaulude esitamist (sarnaselt meie mardi- ja kadripäeva traditsioonidele). Lauldakse on nii rahvusvahelisi jõululaule kui kohalikke laulukesi. Selleks ajaks peab koju piisavalt maiustusi või peenraha varuma, et igaõhtustele külalistele oleks midagi jagada. Tavaliselt käivad esinemas ja kommi teenimas naabruskonna lapsed, aga ükskord ilmus meie ukse taha terve kirikukoor märkimisväärse repertuaari ja üllatavalt professionaalse esitlusega, kogudes sel viisil annetusi kiriku jaoks.

Filipiinid on üks kahest Aasia riigist, kus enamik elanikkonnast on kristlased. Seega on kirikul suur osa jõulutraditsioonides. Üks väga tähtis ja Filipiinidele omane katoliiklik jõulutraditsioon on üheksa päeva kestev novena – see on 16.-24. detsembri varahommikul toimuv jõulueelne jumalateenistus. Tavaliselt algab novena kell 4 hommikul ning juba alates kella kolmest alustab kirik valjuhääldi või kõlarite kaudu kutsungi edastamist algavale teenistusele. Kutsungiks on elav, rõõmsameelne muusika, mille eesmärk on kogu naabruskond üles äratada ja õigeaegselt kirikusse kutsuda. Ja kirikud on igal varahommikul puupüsti täis. Novena tradistioon sai alguse hispaania ajastul (16.-19. saj.) praktilise kompromissina põllumeestele, kes alustasid oma tööd juba päikesetõusul. Nii said põllumehed varahommikul enne tööpäeva algust oma palvused ära pidada – erinevalt tavapärastest Hispaania kulutuuriruumis levinud õhtustest palvustest. Varahommikune novena laienes kogu Filipiini elanikkonna sekka. Tänapäeval nähakse seda täies elujõus traditsiooni jõuluaegse jagamise ja solidaarsuse sümbolina ning ka distsipliiniharjutusena üheksal järjestikkusel hommikul enne kukke ja koitu üles tõusta.

Jõulud kulmineeruvad 24. detsembri õhtul ja öösel. Enne südaööd peetakse kirikus jõulujumalateenistus, millest üritavad osa saada kõik, imikutest kuni vanuriteni. Pooled inimesed muidugi kirikusse ei mahu ning kirikute ümbrus ja kõrvalolevad plazad on ringijooksvaid ja elevil lapsi ning pühalikus meeleolus täiskasvanuid täis. Peale jumalateenistuse lõppu minnakse koju jõuluõhtusöögile. Jõuludeks üritavad kõik valmistada midagi erilist. Mis see eriline on, oleneb suuresti pere majanduslikest võimalustest.

Esimesel aastal siin jõule pidades tegi mulle nalja fakt, et väga paljude filipiinlaste jaoks on eriliseks jõuluroaks spagetid! Kuid kui tavapäraselt süüakse kolm korda päevas riisi, siis on spagetid tõesti midagi erilist. Siinkohal tuleb märkida, et filipiini spagetid valmistatakse viineritükkide ja magusa tomatikastmega. Jõukamad pered tapavad jõuludeks sea, mis täidatakse erinevate maitsetaimedaga ning küpsetatakse elaval tulel. Seakasvatajatel on sobilike sigade osas kokkulepped juba kuu aega varem tehtud, nii et viimasel hetkel endale jõulusiga hankida on suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Lisaks panevad jõukad pered lauale muid lihast ja mereandidest valmistatud hõrgutisi ning kohalikke maiustusi nagu riisikoogid ja küpsetatud banaanid.

Jõuluöö veedetakse laiemas pereringis süües ja lõbutsedes. Samuti astuvad öö jooksul läbi sõbrad ja naabrid. Kogukonnatunne on pühade ajal väga oluline – käiakse üksteisel külas ja jagatakse isevalmistatud jõuluroogasid.

Jõulupeol tantsuhoos

Suuri kingitusi enamus perede hulgas ei tehta, selleks lihtsalt puuduvad rahalised võimalused. Lapsed saavad heal juhul midagi tagasihoidlikku, nagu maiustused või mõni pisike asjake. Ka jõuluvana enamuste filipiini laste juurde ei jõua. Hiljuti kohalike külalastega jõuluvanast rääkides lõid neil silmad küll korraks särama – nad teadsid, kes jõuluvana on ja milline ta välja näeb, aga pidid siis tõdema, et nende juures pole jõuluvana kunagi käinud. Suurlinnade ostukeskuste kommertslikumas miljöös võib aga ka jõuluvana ringi jalutamas kohata.

Ametlikult lõppevad jõulud Filipiinidel kolmekuningapäeval. Teatud piirkondades tähistatakse jõuluaja lõppu alles jaanuari kolmandal pühapäeval Santo Niño festivaliga. Võimalik, et filipiinlased on endale korraldanud maailma pikima jõuluhooaja, aga nad tõesti osakavad seda nautida ja sellest siiralt rõõmu tunda, vaatamata väga piiratud majanduslikele võimalustele.

—

Birgit Naur elab ja tegutseb Andas, Filipiinidel MTÜ Andakidz projektijuhina. MTÜ Andakidz aitab vaesuse elavaid lapsi ja nende peresid erinevate haridust ja sotsiaalset ettevõtlust edendavate projektide kaudu Anda regioonis. Hetkel ehitame kogukonnakeskust koos lasteraamatukogu ja ruumidega laste harrastustegevusteks.

Eelmise aasta jõuludeks viisime kingitusi Anda regiooni kõige vaesema piikonna lastele. Koos kuue vabatahtlikuga võtsime ette 5-kilomeetrise jalgsi teekonna mägedesse, kõigil seljas suured seljakotid annetatud mänguasjade, raamatute, riiete, kunstitarvete ja maiustusetga Tanodi küla lastele. Laste rõõmsaid nägusid nähes olime veendunud, et raske ja porine matk end ära tasus.

Eelmise aasta jõulud – kingid käes!

Sel aastal sponsoreerib Andakidz kohaliku kogukonna laste jõulupidu. Igasugune abi meie projektidele, mis aitavad rõõmustada filipiini lapsi on teretulnud 🙂

Tekst ja fotod: Birgit Naur, MTÜ Andakidz