Mida rohkem on pealtvaatajaid, seda väiksema tõenäosusega pakutakse hädasolijale abi. Sotsiaalpsühholoogid nimetavad seda nähtust kõrvaltvaataja efektiks. Kas samasugune nähtus võtab kuju ka kliimamuutuse küsimuses?

Põhja-Euroopas, sealhulgas Eestis, on kliimamuutuse tulemid juba näha ning meil, Läänemere idarannikul, on kliima soojenenud globaalsest keskmisest kiiremini. Üks muutus viib teiseni: tormide tugevnemine viib meilt lume, see sunnib loomi elukohta vahetama. Aastaajad hägustuvad, ohtu satuvad jääl poegivad hülged, meie aladele levivad võõrliigid ning Eesti metsades elutsevate loomade toidulaud väheneb. Viimase ilmekas näide on šaakal, kes konkureerib toidulaua pärast rebasega, ohustab linde ning metskitsetallesid.

Mõju loodusele ei ole aga ainus: muutustega kaasnevad ka sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid.

Soojem kliima soodustab haiguste levikut, kehvem vee kvaliteet annab löögi toiduainetööstusele ja veetaseme kõikumine piirab ühendust väikesaartega. Kui laastav torm viib kodult katuse, satuvad löögi alla eriti vaesemad pered.

Kliimavaldkonnaga tegelemine peaks tähendama sünergiat välispoliitika, sisepoliitika ja kohaliku tegevuse vahel. Seetõttu ei tohiks Eesti visata ühe käega põletusahjudesse põlevkivi ja allkirjastada teise käega lepinguid, mis lubavad heitgaaside vähendamist. Peaksime looma poliitika sidususe mehhanismi, mis tagaks, et seadused ei käiks üksteisele vastu. Ainult siis ei kahjusta kaubanduse, energia ja transpordi valdkonnas tehtud otsused Pariisi kliimaleppes seatud pikaajalisi eesmärke.

Kuhu viivad järgmised sammud?

Pariisi kliimaleppe eesmärk on hoida keskmise globaalse temperatuuri tõus madalamal kui 2 kraadi, võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. 2015. aastal leppisid valitsused kokku vajaduses peatada heitgaaside suurenev õhku paiskamine ning haripunkti jõudmisel nende kogust järsult vähendada. Viimast kinnitab näiteks Euroopa Liidu kaubandusvoliniku soov sõlmida uued kaubanduslepingud vaid riikidega, kes täidavad Pariisi lepingut. See poliitikasuund välistaks vähemalt president Trumpi valitsusajal uue lepingu sõlmimise Ameerika Ühendriikidega.

Paljusid meist innustab võimalus muuta maailm tehnoloogia abil paremaks, kuid jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb lähtuda rohelisemast energiakasutusest.

Sajaprotsendilise taastuvenergia kasutamise idee taga on suuresti globaalne soojenemine, reostus ja teised keskkonnaprobleemid, ent lisada võiks energiajulgeoleku ehk võimaluse vältida poliitiliselt motiveeritud sanktsioone ja hinnatõuse energiasektoris.

Erinevalt päevapoliitilistest vaidlustest võiks kliima olla üks teema, mis loob partnerite vahel dialoogi. Koostööst võidaksid kõik. Säästaksime keskkonda ning looksime samal ajal sotsiaalseid hüvesid, nagu töökohad ja parem tervis.

Euroopa Liidu tasandi otsustes on kliimaküsimused järjest enam oma kohta leidmas, ent sooviks näha praktilisi, elanikele eeskuju andvaid samme ka Eesti riigi tasandil. Sõltume siiani liigselt fossiilsetest kütustest. Me peame end neist võõrutama kiiremini, kui meie jaoks on tähtis eesmärk süsinikuvabamast majandusest aastaks 2050.

Probleemi ei märgata

Tulles tagasi kõrvaltvaataja efekti juurde, siis on tähtis endale teadvustada, et peale riigi ja rahvusvahelise üldsuse mõjutab kliimamuutusi otseselt meie kui kodanike käitumine. Eurobaromeetri uuringule vastanud eestimaalastest peab kliimamuutust väga tõsiseks probleemiks 49%. Võrdluseks, Euroopa Liidu keskmine on 74%. Isiklikult on midagi ette võtnud 34% vastanud inimestest, olgu selleks siis prügi sorteerimine, tarbimise vähendamine või kohaliku toidu ostmine.

Kui kõrvaltvaataja efekti puhul ei jookse hädasolijat abistama pooled pealtvaatajad, siis praegusel juhul pooled isegi ei märka probleemi.

Autor: Karl Oskar Villsaar, AKÜ huvikaitse spetsialist

Lugu ilmus Eesti Päevalehes 15.05.2018

Foto:  Thomas Hafeneth