Iti Aavik

Arengukoostöö Ümarlaua projektijuht

Personaalselt minu jaoks on 12. märts olnud juba viimased kaksteist aastat väga tähenduslik kuupäev. Siis nimelt sündisid minu esimesed lapsed, olin ka tänavu sünnipäeva korraldamise lainel, kui sündmused ja uudised Eestis hakkasid tund tunnilt muutuma ja pidu tuli sellega seoses lausa mitu korda ümber korraldada. Nüüdsest läheb 12. märts ajalukku päevana, mil taasiseseisvunud Eestis kuulutati välja eriolukord pandeemia tõkestamiseks. Kaksikute sünnipäevapidu pargis jäi vist viimaseks peoks enne olukorra stabiliseerumist.

On vist ka oluline mainida, et kirjutan seda lugu 15. märtsi õhtul. See, mis ma kirjutan täna, ei pruugi homme enam kehtida. On olnud hämmastav vaadata, kuidas nii enda kui ka kaaslaste hoiakud on päev päevalt muutunud. Kui veel nädala alguses olin ka mina valmis oma pojaga Islandile reisima, siis mõne päeva möödudes otsustasime, et mõistlikum on reis edasi lükata ja tänaseks on juba lennufirma ise sõidu tühistanud.

Enda töös olen tegelenud aastaid inimeste teadlikkuse tõstmisega kestlikumast maailmast. Kokkuvõtvalt oleme püüdnud erinevatel viisidel rääkida sellest, et meil ei ole planeeti B, et meie ressursid saavad otsa ja on seejuures ebaõiglaselt jaotatud, kliima muutub ja võime 50 aasta pärast seista olukorra ees, kus Saksamaa on muutunud kõrbeks. Maailmas on liiga palju asju, me peaks vähendama nende tootmist, sest me ei suuda neid ümber käidelda ja et me ei tohiks lasta end petta rohepesust. Alati jõuame oma kuulajaskonnaga ühisele seisukohale – jah on vaja paradigma muutust. Aga kust see paradigma muutus tuleb, kui inimesed ei suuda oma mugavustsoonist välja astuda, maailm pöörleb samasuguse tempoga edasi ning lõppu ei näi tulevat. Indiviidina on pea võimatu rattalt maha saada. Muidugi peab tunnistama, et mured, mis olid veel mõnda aega tagasi üksikute maailmaparandajate huulil, on leidnud peavoolu meedias oma igapäevase koha. Võib tõdeda, et rääkima on hakatud rohkem, aga kas see on endaga kaasa toonud muutusi. Mõningaid on, aga samas mitte piisavalt kiireid ja efektiivseid.

Ja siis hakkab ühel päeval tiksuma pomm, alguses vaikselt ning esialgu tundub, et see plahvatab vaid ühes kohas ja meist eemal, siis aga muutub tiksumine ühe valjemaks ja tuleb üha lähemale. Mõnda aega on veel lootust, et kärgatab eemal, aga mingi hetk jõuab kohale, et see siiski ei lähe mööda, vaid maandub otse koduukse ette, millist kahju ta täpselt teeb keegi ei tea. Kas see pauk lõhub jäädavalt ära armsa kodumaja ning seda uuesti üles ehitades jäävad alati näha vanad kriimud või lõhub see ära midagi koledat seal ukse ees, midagi millest oleks tahtnud juba päris ammu lahti saada ja alles nüüd saab midagi ilusat asemele ehitada. Seda me veel täna ei tea.

Me oleme viimase nädala jooksul näinud, kuidas rahulikult paika loksunud maailmas hakkasid muutused meeletu kiirusega toimuma, kuidas info muutus tundidega ja sellega seoses ka inimeste hoiakud. Kui ühel hetkel inimesed veel tõsiselt plaanisid oma reise ja arvasid, et kõik see meist möödub, siis vaid lühikese ajaga oli selge, et viiruse levik on käes ja ka käest läinud. Eelnev nädal on kostitanud meid uudistega sellest, kuidas maailm pannakse lukku. Näeme pilte tühjadest lennujaamadest ja poodidest, ainult matkarajad olid täna inimesi triiki täis. Kuhugi mujale ju minna ei ole. Võib rõõmuga nentida, et õues päikse käes olid inimeste näod naerul ja tundus, et paanika kedagi ei valda.

Kas me ikka olime valmis ja kas me võtsime kuulda skeptikuid, kes ütlesid, et tuleb pandeemia, tabab meid kõiki ja jõuab halvemal juhul kuni 70% inimesteni.

Kas varem reageerimine oleks olnud üle reageerimine või reageerisime liiga hilja. Enamus meist ju arvas, et see asi läheb meist kuidagi mööda. Praegu on selge, et ei lähe. Millise ulatusega meid tabab, seda ei tea.

Täpselt sama seis on kestlikuma maailmaga. Räägime agaralt, et meid tabavad probleemid mitmel rindel. Plastikut täis ookean, põlismetsade maha raiumine, ressursside liigagar kulutamine, keskkonnareostused, kliima muutused jne. Jah muidugi, mingeid meetmeid võetakse kasutusele, aga me kõik ju teame, et tegelikult need ei ole piisavad ja praegune olukord näitab, et kuni viimase hetkeni, kuni pauk ära käib, on olemas neid, kes ei usu, ei taha uskuda või arvavad, et kuni nendega midagi ei juhtu, siis on kõik hästi. Lähen aga lennukiga epideemia keskpunkti, teen ära oma suusareisi, nakatan pärast jumal teab kui palju inimesi, äkki mõni vanur sureb ära ka, aga ega mina siis hakka sellepärast oma harjumuspärasest lõbust loobuma. On fakt, et kui poliitiliselt ei tule otsust, et paneme kinni, keelame ära, muudame ja lõpetame ära, siis inimesed ise oma harjumusi nii kiiresti ei muuda, et muutused piisavalt kiiresti toimiks.  

Ma nii väga tahaks loota, et selle halva olukorra juures hakkavad välja ujuma ka uued lahendused ja laiem mass hakkab mõistma seda, kui seotud me omavahel oleme. Kahjuks oleme enda teavitusürituste käigus kuulnud piisavalt ka seda, et inimesi ei huvita, mis toimub kuskil Aafrikas või Aasias,  sest mina elan ju oma vaikset elu ja nemad ei puutu minusse. Oleme uurinud inimestelt, mis on need asjad, milleta nad igapäevaselt ei kujuta oma elu ette. Peab tunnistama, et vähesed asjad, millega me tänaseks väga harjunud oleme, tulid ainult ja ainult Eestist. Rääkimata kõikidest seadmetest, mida me kasutame ja milleta oma igapäevast elu ette ei kujuta. Vaatan kapi peal olevaid desinfitseerimisvahendeid, mille sisu toodetakse Eestis, aga pudeli juppe ei saanud kuidagi Hiinast kätte. Kas see ikka peab nii olema? Kas me ei suuda maailma kuhugi sinna pöörata, et klaasist purk ja kork peal. Kindlasti on olemas tohutult lahendusi, mille ellu viimiseks oleme olnud seni liiga kinni mugavustsoonis ja kuna kestlikud lahendused on sageli ka kallimad, siis ei jää ettevõtted neid eelistades ellu. Kas äkki nüüd tekib laiemas üldsuses tunne, et me võiks oma haavatust natuke vähendada, et mida rohkem me ise suudame, seda parem.

Kas kogu sel lõputul ümber maakera tormamisel on alati mõtet. Kas kõik need tüütud tööreisid, kus jõutakse hommikul kohale, öö hotellis, mis on identne paljude teiste maailma hotellidega ning hommikul tagasi. Heal juhul vaid õhatakse, et oh tuleks siia tagasi ja naudiks kui aega oleks. Kui palju me tormame ühest kohast teise, kui tihti igatseme, et oleks vaid aega rohkem süveneda? Kas praegu sülle kukkunud olukord, kus paljud meie plaanitud tegevused jäävad ära, annab meile võimaluse süvenemiseks. Aeg maha võtta ja mõelda, kuhu ja miks ma jooksen. Ja kui kogu maailm on seisma pandud, siis ikkagi tekib mõte, et ehk on ka mingis muus kontekstis võimalik maailm ootele panna ja äkki siis mingi parema ja jätkusuutlikuma plaaniga välja tulla. Tänaseks on maailm tõestanud, et me tegelikult suudame teha väga ootamatu vajutuse väljalülituse nupule. Hetkel ajendatuna negatiivsetest sündmustest, aga äkki suudaks me seda ka positiivse pöörde tekitamiseks.

Viimasel ajal on palju juttu sellest, et ärme kingi asju, vaid aega ja elamusi. Hetkel on meil suurepärane võimalus pakkuda aega oma kõige lähedasematele, kellega koos elame, millised elamusi sealt suudame tekitada, see on iseasi. Kas olete kuulnud midagi ülehinnatud kvaliteetajast. Meil on justkui tunne, et heaks lapsevanemaks olemiseks peame oma lapsi viima kinno, avastuskeskustesse ja nö nendega veetma kvaliteetaega. Samas sama oluline või veelgi olulisem on lastega veedetud kvantiteetaeg, kus lihtsalt veedetakse aega nii palju koos, et need erilised hetked tulevad ise ja mitte üldse sealt, kust me seda ootame.

Kindlasti ei kehti see ainult laste puhul, vaid kõigi puhul, kellega me kodu jagame ning kellega nüüd eriti palju saab aega veeta.

Kolme koolis käiva lapse emana ei tea ma absoluutselt, mis mind nüüd ees ootab. Kuidas me hakkame saame, kuidas me oma töö tehtud saame, samal ajal kui juhendamist vajavad lapsed on vanuseliselt veel sellises eas, et päris üksi nad veel hakkama ei saa.

Kas tulemas on kaos või paradigma muutus, seda me ei tea, aga ehk annab seegi süsteem võimaluse mõningateks värskemateks ideedeks ning võimalusteks ka koolielu paindlikumaks muuta ja ümber mõtestada. Meeldis mu poja legendaarse eesti keele õpetaja stoiline rahu, kui selgus, et e-õppe keskkonnad on kokku jooksnud. Ta arvas, et ei hakka lapsi üldse arvutiga tüütama, las loevad mitu nädalat raamatuid – ekraane saab nüüd niigi olema.

Kas on aeg liikuda unustatud vana juurde ja liita neid meie nutikate lahendustega. Loodame, et selles suures kvantiteetajas hakkab palju värskeid ideid liikuma ja kriisist toibudes ei hakka me sama arutult edasi tormama, vaid meie tegutsemisel saab olema ka kestlikum mõõde ja vajadusel julgeme maailma korraks jälle lukku keerata, et see paremate lahendustega avada.

Suuremal osal eestlastel on üks tohutu rikkus, mida väga paljudel võtta ei ole. Me suures osas indiviidi tasemel teame, kuidas põldu pidada, kuidas metsast toitu kätte saada. Me teame, kuidas sokki nõeluda ja vajadusel endale midagi õmmelda, kuidas maja ehitada ja kraavi kaevata. Võib-olla me ei tea neid asju detailselt, aga mingi alge on olemas ja meie kogukonnas on piisavalt neid, kes teavad. Ma usun, et see on meie suurim rikkus, mis kindlustab tagala ja laseb inimestel ka raskes olukorras rahulikuks jääda. Me veel teame, et kui tuleb raske aeg, siis võime kolida maale ja saame seal hakkama. Mind küll see mõte rahustab ja on alati rahustanud. Usk, et ma oskan oma kätega midagi teha – vajadusel lastele riided selga õmmelda, toitu kasvatada, soki ära nõeluda, metsast seeni – marju tuua ning neid sisse teha.

Ma ei usu, et see on minu unistus uuest maailmakorrast – et me kõik tagasi metsa kolime ja hoidiseid hakkame tegema, aga kriisis olles ja sellest toibumise käigus tasuks natuke sinna metsa poole kiigata küll.