Agne Kuimet, Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht

Eesti on koos teiste ÜROsse kuuluvate riikidega kirjutanud alla lubadusele tegutseda nii riigisiseselt kui ka väljaspool riigipiire kestliku arengu põhimõtetele toetudes – seda nii poliitikas, ettevõtluses, hariduses kui kodanikualgatustes ja -käitumises. Et kõik, mis me teeme nii kodus kui võõrsil, mõjuks inimkonna arengule ning keskkonna säilimisele/taastumisele soodsalt, mitte takistavalt. Juba aastaks 2015 oli poliitilisel tasandil aru saadud, et ebavõrdsus ühis- ja kogukondade vahel ning loodusressursside jõuline ja kiire vähendamine piirab õige pea meie kõigi heaolu. Samuti tunnistasid “esimese maailma” riigid oma rolli ülemaailmse sotsiaalse ebavõrdsuse tekitaja ning säilitajana ning looduskeskkonna mõjutajana. Seega anti lubadus lahendada aastaks 2035 ära märkimisväärne osa globaalsetest probleemidest. 

Kus on lubadused ja tegevuskavad, seal on ka tehtu üle vaatamised, mõju hindamised ning tulevikuplaanide korrigeerimised. Igal aastal toimub  New Yorgis ÜRO High Level Political Forum, kus näputäis riike annab roteeruvalt ja vabatahtlikult ülevaate, milliseid samme nad on astunud või kavatsevad ette võtta kestliku arengu eesmärkide (SDG-de) saavutamiseks nii kodus kui kaugemal.  Esimeste julgete raporteerijate seas aastal 2016 astus üles ka Eesti.

Ring on taas jõudnud meieni ning Riigikantselei on täna ette valmistamas uut ülevaadet ülemaailmsete kestliku arengu eesmärkide elluviimisest. Aruanne valmib kevadel ning seda tutvustatakse taas ÜRO kõrgetasemel poliitilisel foorumil käesoleva aasta suvel või sügisel, oleneb eriolukorra lõppemisest ning rahvusvaheliste ürituste rütmi taastumisest. 

Ühest küljest on muidugi (taaskord) väga hea meel, et ülevaadet tehakse ja rahvusvahelise publiku ees esitletakse. See näitab, et vähemalt riigihalduse tasandil kasutatakse SDG-sid igapäevaelu mõõdikutena. Eriti, mis puudutab Eestit ennast – meie heaolu ning keskkonda puudutavaid tulemusi mõõdetakse ja raporteeritakse nö valgusfoori meetodi kohaselt enamuses rohelisena, sekka vaid paar kollast või punast. Kõik on ju hästi. Me kaitseme Eesti loodust, tõstame toimetulekut, parandame tervishoiu ja hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti. 

Ent murekohaks on Eesti roll väliskeskkonnas – meie riiklik tegevus arenguriikides ja haavatavamates ühiskondades. Eestis täna loodavad väliskeskkonda tugevalt mõjutavad valdkonnapoliitikad (majandus ja kaubandus, kliima, välispoliitika jne) ei ole sisuliselt seotud maailma kestliku arengu eesmärkidega. Eesti vaatab ikkagi iseenda naba – et meil endal oleks mugav ja tulus. Näide välispoliitikast – hetkel koostamisel olev Aafrika strateegia kipub tulema otseselt kestliku arengu põhimõtete vastane. On oht, et Eesti valib koos ettevõtjate kui olulise huvigrupiga välja meile mugavad sihtriigid ning läheb kohapealset turuosa püüdma ehk klassikalisel meetodil ressursse riigist välja tooma. Võrdluseks – kestliku arengu printsiipidele toetudes läheks Eesti ettevõtjad sihtriikidesse kohalikku ettevõtlust tugevdama ja kogukondi jõustama, et teadlikkus, oskused ja ressursid jääksid sihtriiki alles. Vaid nii saavad ühiskonna piisava baasi arenemiseks ja arenguriigi staatusest välja rabelemiseks. 

Taaskord on selgelt näha, et kõikide loodavate poliitikate kestliku arenguga sidustamisega Eesti poliitikakujundajad ei tegele, kuigi tegemist oleks võtmega mingilgi määral SDG-deni jõudmiseks – kui lõpetame probleemide tekitamise, puudub vajadus kulutada üüratuid summasid nende lahendamiseks. Sisuliselt on ju küüniline tegeleda ühe käega arengukoostöö ja humanitaarabi andmisega, kui samal ajal toodame teise käega probleeme – jätame kogukonnad tugevdamata, ignoreerime nende potentsiaalset arengu-võimekkust, kasutame nende ressursse enda riigi majanduskasvu tõstmiseks ehk siinse heaolu loomiseks. Senine ettekääne – niimoodi arendakasegi vaesemaid ühiskondi – tänaseks enam ei päde. Niimoodi luuakse vaid sõltuvussuhteid ja ebavõrdsust jõukate ja vaesemate ühiskondade vahel. 

Kestliku arengu eesmärkide SDG 1 (vaesuse vähendamine üle maailma) ja 17 (rahvusvaheline koostöö eesmärkide saavutamiseks) puhul ei saa ega tohi Eesti majandus- või välispoliitiliselt raporteerida iseenda naba, vaid vaadata iseenda sisse: kuidas me ikkagi peaksime tulevikus oma tegevusi planeerima, et arenguriikide vaesust vähendada mitte juurde toota. Tulemusi peab ausalt kajastama ka Eesti vabatahtlik ÜRO raport: täna on meie valgusfoor nimetatud valdkondades riig tasandil sisuliselt ikka veel punases.