Susanna Veevo, Arengukoostöö Ümaralau tegevjuht

Tänavuse kliimakonverentsi suurimaks töövõiduks kuulutati fondi loomine, millega rikkad lääneriigid lubasid korvata kliimamuutuste all enim kannatavatele riikidele keskkonnakatastroofidest põhjustatud kahju.

Tänavu novembris toimunud COPi kliimakonverents lõppes mõnevõrra üllatavate tulemustega, pakkudes ühtaegu põhjust aktivistide ja huvikaitsjate aastatepikkuse pingutusega saavutatud töövõidu tähistamiseks ning kinnitades ka vajadust hoida jätkuvalt kriitilist pilku kliimapoliitikate arengutel. Aastaid kestnud läbirääkimiste tulemusena võeti COP27 käigus viimaks vastu otsus luua üleilmne kliimareparatsioonide fond, mille kaudu rikkamad riigid aitavad hüvitada kliimamuutuste põhjustatud kahjusid kõige kriitilisemates regioonides. Üks õigel hetkel tehtud vajalik otsus ei anna paraku veel mingeid garantiisid, et kliimamuutustega toimetulek või nende kahjudest taastumine märgatavalt lihtsamaks muutuks, kuid esimene samm on sellegipoolest tehtud. Nüüd on oluline doonorriike jätkuvalt vastutusele võtta, et reparatsioonifond ka praktikas oodatud rolli täidaks.

Kliimakonverentse on korraldatud mitu aastakümmet. Juba 70ndate alguses kogunesid maailma liidrid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mandaadi all, et arutada, kuidas ähvardavat kliimakriisi leevendada. Tagantjärele on 1972. aastal Stockholmis toimunud tippkohtumine tuntud kui First Earth Summit. Järgnenud aastakümnete jooksul toimunud kogunemistel töötati välja detailsed üleilmsed eesmärgid ja tegevusplaanid, millega kliimamuutusi pidurdada ja atmosfääris kasvuhoonegaase vähendada. Sellele vaatamata on lubaduste andmisest jäänud väheks. Näeme iga-aastaste ülevaadete pealt, et isegi Pariisi kokkuleppes võetud eesmärk hoida kliimasoojenemine alla 2 °C võis osutuda liialt ambitsioonikaks. 2022. aastaks oleme jõudnud juba 1,5 °C tõusu juurde. 

Nüüdseks on COPist saanud konverents, kus on esindatud pea kõik maailma riigid nii poliitikakujundajate, ametnike, kodanikuühiskonna kui ka muude oluliste sidusrühmadena. Sealjuures on saanud üheks oluliseks kriitikapunktiks ka korporatsioonide ja suurfirmade osalus, keda kannustavad keskkonnakaitse asemel tihtipeale pigem majanduslikud ambitsioonid. Nagu niivõrd suuremõõtmeliste ja kohati vastuoluliste huvidega poolte kogunemiste puhul paratamatu, on kliimakonverentsi üks suurim väljakutse päriselt praktiliste muutusteni jõudmine. Kui eelmisel aastal Glasgow’s toimunud COPi olulisteks tulemusteks olid uued ambitsioonikad lubadused – näiteks kliimasoojenemise pidurdamine 1,5 kraadi juures –, siis tänavu oli keskseks küsimuseks, kuidas ka päriselt nende lubaduste elluviimiseni jõuda.

Kliimakahjude ebaproportsionaalsus

Kuidas ei ole siinkohal sugugi lihtne küsimus. Kliimamuutused koosnevad juba iseenesest niivõrd mitmetahulistest probleemidest, et lahendusi tuleb leida iga nurga alt korraga. Nii on ka reparatsioonidega – kliimakahjude hüvitamine üksi ei lahenda küll kogu nurjatut probleemi, kuid pakub mõjutatud riikidele olulist leevendust. 

Kliimareparatsioonide küsimus saigi tänavusel tippkohtumisel üheks olulisimaks arutelude keskpunktiks – täpsemalt see, kas ja kuidas peaksid maailma rikkamad riigid rahastama kliimamuutustega seotud kannatusi ja hävingut maailma lõunapoolel. Siinkohal on maailma lõunapool, tuntud ka kui globaalne lõuna ehk Global South, üsna paindlik termin. Kuigi kasutame geograafilisi mõisteid nii kliimamuutustest kui ka rahvusvahelisest arengukoostööst rääkides, jaotatakse maailm globaalseks „lõunaks” ja „põhjaks” pigem sotsiomajanduslikku telge pidi. Hästi lihtsustatult liigitatakse haavatavamad ning kehvema inim- ja majandusarenguga riigid globaalseks lõunaks ning suurema vastupanuvõime ja majandusliku võimekusega riigid globaalseks põhjaks. Eesti kuulub siinkohal selgelt maailma privilegeeritumate riikide hulka ja nii rahvusvahelises arengukoostöös kui ka kliimamuutuste pidurdamises on meil pigem doonori kui kasusaaja roll. 

Ajalooliselt on seisnud reparatsioonidele häälekalt vastu mitmed lääneriigid, kes on uute finantskohustuste võtmise suhtes ettevaatlikud olnud.

Ent kui mainitud reparatsioonidele lähemalt otsa vaadata, siis näeme kliimamuutuste üsna koledat nägu. Nimelt on nii kliimasoojenemise kui ka sellega kaasnevate keskkonnaprobleemide puhul esimesteks kannatajateks ebaproportsionaalselt just maailma lõunapoolel asuvad riigid. Ebaproportsionaalsus seisneb eelkõige tasakaalus kliimamuutuste põhjustamise ja nende tagajärjel kannatamise vahel. Õigemini selle tasakaalu puudumises. 

Kliimasoojenemisega kaasnevad katastroofid, nagu üleujutused, ulatuslikud põlengud, orkaanid, intensiivistunud põuaperioodid jm, avaldavad hävituslikku mõju riikidele ja kogukondadele, kel pole ei valmisolekut ega ka võimekust, et nende katastroofidega toime tulla. Nii tänavused tohutud üleujutused Pakistanis kui ka järjestikused hävituslikud orkaanid Kariibi mere ja Atlandi ookeani piirkonnas on vaid üksikud näited hiljutistest kaotustest, millest taastumiseks napib peamistel kannatajatel ressursse. 

Kliimareparatsioonid on oma olemuselt ainulaadsed, kuna need ei käsitle mitte kliimamuutustega toimetulekut, vaid tekkinud kahjudest taastumist. Toimetulekuks on juba olemas mitmed mehhanismid, sealjuures näiteks kliimameetmete esimene ja teine sammas, milleks on vastavalt kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine. Esimene sammas ehk kliimamuutuste leevendamine käsitleb eelkõige kliimamuutuste takistamist, tähendades muu hulgas ka näiteks fossiilkütustest loobumist ja heitgaaside vähendamist. Teine sammas ehk kohanemine on mõneti juba kliimamuutuste järgmine faas – mõjutatud riikide toetamine juba toimunud muutustes, näiteks vett säästvate põllumajandusviiside arendamine põuapiirkondades. Kõnealused reparatsioonid peaksid pakkuma tuge juba järgmises faasis, kui ennetusele keskenduvad leevendamine ja kohanemine ei ole enam asjakohased. ÜRO kõnepruugis tuntud kui loss and damage ehk kaotuste ja kahjudega tegelevate reparatsioonide eesmärk on pakkuda vahendeid katastroofipiirkondade taastamiseks ja ülesehituseks. 

Ajalooliselt on seisnud reparatsioonidele häälekalt vastu mitmed lääneriigid, kes on uute finantskohustuste võtmise suhtes ettevaatlikud olnud. Tänavune COPi kliimakonverents oli seega ajalooliselt tähenduslik, kui maailma riigipead nõustusid viimaks kliimareparatsioonide fondi loomisega. Eesolevatel aastatel selgub, milline saab täpsemalt olema nii Euroopa riikide kui ka Eesti roll reparatsioonide tegemisel ja kliimamuutustega seotud ebavõrdsuste tasandamine.

Arengumaade ja kliimamuutustega tegelevad eksperdid toovad reparatsioonide kriitikana välja, et pelgalt kahjude katmine ei ole oma olemuselt reparatsioon.

Vaja veelgi paindlikumaid reparatsioone

Võib minna veel üksjagu aega, enne kui reparatsioonifond ka päriselt oodatud rolli hakkab mängima. Fondi loomine on küll märgiline samm, kuid selle detailid selguvad alles pärast kokkuleppimist rakendusmeetmetes, sh nii doonorriikide panuste kui ka väljamakstavate hüvitiste suurusjärkudes, kliimakahjude definitsioonis, väljamaksete ajajoones ja muus sarnases. Sharm el Sheikhi kliimakonverentsi järel on peamine lootus, et päris detailideni jõutakse tuleval aastal Abu Dhabis COP28 konverentsil. Senikaua on lootust, et kõige kriitilisemaid kahjusid kannatavad riigid saavad värskele reparatsioonifondile kiirendatud ligipääsu; taoline paindlikkus oleks praegu eelkõige hädavajalik Pakistanile, kus suviste üleujutuste tagajärjel on hukkunud ligikaudu 2000 inimest ning koduta jäänud üle kahe miljoni. Loomulikult ei ole tegu ainsa katastroofipiirkonnaga, kuid Pakistani kriisiolukorra ulatuslikkus sai kindlasti üheks oluliseks tõukejõuks reparatsioonifondi loomisotsuse vastuvõtmisel.

Arengumaade ja kliimamuutustega tegelevad eksperdid toovad reparatsioonide kriitikana välja, et pelgalt kahjude katmine ei ole oma olemuselt reparatsioon. Selles vaates peaksid reparatsioonid olema paindlikumate tingimustega rahalised vahendid, mida kliimamuutuste tekitajad maksavad nende all kannatajatele, ehk raha, mida rikkad põhjariigid panustavad globaalsesse lõunasse. Taoline paindlikum lähenemine reparatsioonidele tundub mõistlik, sest kas peame tingimata ootama ära ulatuslikud humanitaarkatastroofid, enne kui oma tarbimisega tekitatud kahju eest vastutuse võtame? See ju ongi reparatsioonide peamine eesmärk: panna kliimamuutustesse panustajad vastutama ja luua vahendeid piirkondadele, kus kahjud on kõige suuremad. Tõenäosus, et sellist lähenemist toetavad lähiaastatel ka ÜRO mandaadi all olevad riikide esindajad, ei ole aga mainimisväärselt suur, nimelt tähendaks see tunduvalt ulatuslikumat rahalist panust, kui kaasneks rangelt ainult materiaalsete kahjustuste hüvitamisega. Kuna reparatsioonifondiga seotud kulud panid lääneriike niigi kahtlema, ei ole panuste suurendamine vähemalt mõnda aega silmapiiril. Pigem panevad nii riigipead, diplomaatilised esindused, keskkonnaorganisatsioonid kui ka muud pooled lähiajal peamise rõhu sõnadest tegudeni jõudmisele, et reparatsioonifond liialt bürokraatlikesse protsessidesse ei takerduks ja rakendusmeetmed juba hiljemalt tuleval aastal kinnitatud saaks.