Kodanikuühendused eesotsas Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise ja Keskkonnaõiguse Keskusega kutsuvad toetama rahvaalgatust „Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035“. Algatuse eesmärk on nõuda riigilt kiiret tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate õiglaste lahenduste kaudu.

Algatusele on juba antud üle 1300 allkirja ning kogutud allkirjad antakse üle peaminister Jüri Ratasele 13. septembril toimuval konverentsil „Kliimaneutraalsus – häving või edu?“. Pöördumisele saab oma allkirja anda kuni 12. septembri hilisõhtuni Rahvaalagtuse lehel: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/9fe50a8b-984d-4ade-b978-0076ea4de07a.

Rahvaalgatuse tekst täies mahus:

Soovime Eesti riigilt kiiret tegutsemist kliimamuutuse pidurdamiseks: Eesti peab saavutama kliimaneutraalsuse hiljemalt 2035. aastaks teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate õiglaste lahenduste kaudu.

Eesmärk

Eesti riik peab teaduspõhiselt, otsustavalt ja kiirelt tegutsema kliimamuutuste pidurdamise ning õiglasele, loodussäästlikule ning targale majandusele ülemineku nimel. Esimese sammuna peab Eesti Vabariigi Valitsus ja Riigikogu seadma eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise aastaks 2035 ning vaatama ümber kehtivad riiklikud kavad, mis selleni jõudmist mõjutavad. Samaaegselt tuleb tõugata tagant üleeuroopalisi ja globaalseid kliimakriisi lahendavaid kokkuleppeid ning nõuda eeskuju näidates ka teistelt riikidelt otsustavat tegutsemist. 

Miks on tarvilik kliimaneutraalsuse saavutamine?

Globaalne kliimakriis, mille eest teadlased on hoiatanud juba viimased nelikümmend aastat, on käes. ÜRO all tegutseva valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) hinnangul on tänasel kursil jätkamine ülimalt ohtlik. Selleks, et vältida kliimakriisi katastroofilisi tagajärgi, on hädavajalik hoida globaalse temperatuuri tõus alla 1,5 kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Kriitiline soojenemise piir võib jõuda kätte juba aastaks 2030. Pooleteistkraadise piiri ületamisel riskime pöördumatute muutuste ning katastroofiliste tagajärgedega inimühiskondadele ning looduskeskkonnale. Elurikkuse kadu, sagedasemad ekstreemsed ilmastikuolud nagu põuad ja tormid, metsatulekahjud, merevee taseme tõus ja teised mõjud vähendavad meie toimetulekuvõimekust elukeskkonnas ja suurendavad oluliselt migratsiooni elamiskõlbmatuks muutunud aladelt. Teadus on selge: tegutseda on vaja kohe ning otsustavalt, sest võimaluste aken tagada inimkonnale elamiskõlblik planeet hakkab sulguma. Tunnetades olukorra tõsidust on mitmetes riikides välja kuulutatud kliimakriis, korduvaid pöördumisi on aastate vältel teinud kümned tuhanded teadlased. 

Kui kavatseme hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu alla 1,5 kraadi ja vältida võimalikke katastroofilisi tagajärgi, peab globaalne kasvuhoonegaaside heide vähenema poole võrra juba järgmise kümnendi jooksul ning jõudma kogu maailmas neto-nulli (kliimaneutraalsuseni) hiljemalt aastaks 2050. Kliimaneutraalsus tähendab, et riik ei paiska oma tegevusega atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase kui seob. Selleks on meil aga lootust ainult siis, kui kõik Euroopa Liidu riigid, sealhulgas Eesti, näitavad rahvusvahelist eeskuju ning võtavad eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise võimalikult kiiresti. Kuigi Eesti heitmed on maailma mastaape võrreldes absoluutarvudes väiksed, oleme inimese kohta siiski Euroopa Liidu saastajate esirinnas ning peame näitama üles solidaarsust, et saavutada hädavajalik riikidevaheline koostöö.

Miks on tarvis riiklikke kavasid muuta?

Kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja IPCC soovitusel põhimõttelisi muutusi meie majandus- ja elukorralduses. See algab selgest otsusest: uue eesmärgi paika panemisest Kliimapoliitika põhialustes aastani 2050 ja konkreetsetest tegevusplaanidest riiklikes arengukavades. Võime üksikisikutena oma süsinikujalajälge küll teatud piirini vähendada, kuid riiklikud otsused määravad, kuhu liigume kõik koos. Paraku ei ole mitmed Eesti kliimapoliitikat suunavad juba kehtivad või ka koostamisel olevad dokumendid ajakohased – nad on väheambitsioonikad ega arvesta kliimakriisi tõsidust. Ühe olulisima teemana peavad riiklikud kavad soodustama kiiret üleminekut fossiilkütustelt taastuvatel energiaallikatel põhinevale kombineeritud lahendusele. Selle saavutamiseks tuleb esimeses järjekorras ümber vaadata energiamajanduse arengukava aastani 2030. Seejuures tuleb toetada ka Ida-Virumaa õiglast üleminekut nii, et puudutatud inimestele oleks tagatud õiglane sissetulek ja tulevikuväljavaated. 

Eesti esitab 2020. aasta alguseks Euroopa Liidule kaks meie riigi kliimategevusi kirjeldavat dokumenti: pikaajalise kliimastrateegia, milleks on Kliimapoliitika põhialused aastani 2050, ning Eesti riikliku energia- ja kliimakava aastani 2030 (REKK), mis on alles koostamisel. Kummagi dokumendi ambitsioonikus ei ole hetkel piisav, et adekvaatselt kliimakriisile reageerida. Liikmesriikide kavasid arvestades selgub, kas Euroopa Liit saab võtta eesmärgiks kliimaneutraalsuse ja näitab Pariisi kliimaleppe täitmiseks 2020. aastal vajalikku rahvusvahelist eeskuju.

Anna oma allkiri, kui arvad, et Eesti peaks seadma eesmärgiks tegeleda märksa tõsisemalt kliimakriisiga ning saavutama kliimaneutraalsuse aastaks 2035.