Eelmise nädala alguses hakkas sotsiaalmeedias kulutulena levima Jason Russelli tehtud pooletunnine video, mis tutvustab Uganda Issanda Vastupanuarmee (LRA) juhi Joseph Kony kuritegusid lapssõdurite värbamisel ja kutsub üles teda kinni püüdma.

Esimese kahe päevaga vaadati videot seitse miljonit korda ja tänaseks on sõjakurjategija kinnipüüdmist nõudvat filmi Youtube’is ja Vimeos näinud juba üle 95 miljonit inimese, mis on kindlasti rekordiline tulemus heategevuslike kampaaniate kohta.

Samal ajal on internetis ja maailma meedias arenenud tulised debatid KONY2012 kampaania tagamaade ja võimalike tulemuste üle. Üheks põhiküsimuseks on, kas tegu on naiivse ja ülearu lihtsustatud maailmaparandamisega või tõeliselt geniaalse kaasaegse lähenemisega tavainimeste kaasamiseks suurte maailma probleemide lahendamisse.

Kampaania peamine eesmärk on teha Kony kuulsaks – mitte tema kiitmiseks, vaid tema koletute sõjakuritegude maailma silme ette toomiseks. Sellega loodetakse mobiliseerida rahvamasse kutsuma üles USA valitsust abistama Uganda sõjaväge Kony tabamisel ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette viimisel.

Filmi autorid eeldavad, et Konyt ei ole seni sel põhjusel kinni püütud, et enamik inimesi ei tea midagi tema tegudest ja seetõttu ei ole tekkinud ka rahvusvahelise üldsuse nõudmist selles suunas tegutseda. Kriitikud peavad seda lihtsakoelist üleskutset problemaatiliseks mitmes mõttes.

Esiteks ei ole Kony enam aastaid Ugandas, vaid tegutseb nüüd hoopis Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja aktiivne relvakonflikt on vaibunud. Video põhjal võib Ida-Aafrika riigist ekslikult jääda mulje kui sõjakoldest, kuid tegelikult kirjeldab see pigem kümne aasta tagust olukorda kui tänapäeva.

Video esitab ainult ühe tüki palju suuremast puslest ja rõhutab taas negatiivseid stereotüüpe vaesest ja sõdivast Aafrikast, mis enamiku lääne inimeste peas juba niigi kinnistunud on.

Teiseks on KONY2012 niivõrd poliitilise üleskutse puhul selge, et LRA-vastased sõnumid mängivad kaardid kätte Kony oponendile Yoweri Musevenile, kes on juba 26 aastat olnud Uganda president, parandanud selle ajaga küll märkimisväärselt riigi majanduslikku olukorda ja leevendanud suuri tervishoiuprobleeme, kuid kellele heidetakse samuti ette tõsiseid inimõiguste rikkumisi. On küsitav, milline on ühe Ameerika kodanikualgatuse mandaat sel viisil sekkuda teise riigi sisepoliitikasse.

Ja miks peaks Kony tabamise ja Uganda lapssõdurite «päästmise» enda õlule võtma just ameeriklased? Patroniseerivaks on peetud nii filmi autori lubadust endisele sõdurpoisile, et ta tuleb ja «teeb olukorra korda», küsimata kordagi, kas ehk kohalikel endil on oma murede lahendamiseks tegevusplaan välja pakkuda.

Rääkimata kampaania geopoliitilisest mõõtmest – Uganda on pikaaegne USA sõjaline tugipunkt Ida-Aafrikas, kus paar aasta tagasi avastati ka naftat. Skeptikute arvates annab kampaania USA-le ettekäände suurendada Ugandas oma sõjalist kohalolekut ja sirutada näpud ka nafta-rahakotti. Teisalt võib kampaania alustamine USA presidendivalimiste ajal olla strateegiliselt äärmiselt nutikas käik…

KONY2012 video on mitmes punktis ülemäära lihtsustatud ning selle poliitilised tagamaad vajavad selgitusi. Samas peab aplausiga tunnustama filmi autorit Jason Russelli, kes on suutnud panna miljonid inimesed, sealhulgas paljud noored, huvituma tõsistest globaalsetest teemadest ja andma oma panuse. Tuhanded organisatsioonid on sama üritanud, kuid nende sõnumid on jäänud liialt keeruliseks ja lahendused tavainimestele hoomamatuks. Heast ideest, mida keegi ei kuula, ei ole kasu.

Ka paljud eestlased on kindlasti mõtisklenud, kuidas nemad saaksid aidata filmis nähtud lapssõdureid. Suur hulk inimesi on oma väikese, aga olulise panuse juba andnud, jagades videot erinevate sotsiaalmeediakanalite kaudu, sest tõepoolest – enamik eestimaalastest ilmselt ei tea midagi Kony kuritegudest. Samas tuleks astuda veel mõned sammud ja otsida lisainfot, et panna kokku terve pusle ja mitte rahulduda video esitatud tükikesega Uganda eluolust.

Autor: Evelin Andrespok, Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert
Ilmus Postimehes, 16. märtsil 2012

[vimeo id=”37119711″ width=”600″ height=”350″]