Artikli auto: Nele Laos, Feministeeriumi projektijuht. Artikkel ilmus esmakordselt Feministeeriumi blogis.

Tajun, et eriti viimastel aastatel on Eestis hakanud rohkem inimesi aktiivsemalt kaasa rääkima ja tegutsema sotsiaalse õigluse küsimustes. Feministeeriumi kogukonnaruumi on jõudnud uued näod, kelle ideedega korraldada üritusi, proteste ja kohtumisi oleme hea meelega kaasa läinud. Aktivistid panustavad palju aega, energiat ja entusiasmi keeruliste probleemide lahendamisse, kuid nende küsimuste komplekssust arvestades nähakse oma tegutsemise tulemusi alles pika aja pärast. Sagedased tagasilöögid tekitavad tihti jõuetusetunnet, stressi ja mõjutavad vaimset tervist – negatiivselt. Läbipõlemine, mis on seotud väsimuse, tugivõrgustiku puudumise ja grupisiseste konfliktidega, on aktivistide seas pigem sage kogemus.

Aasta tagasi leidsin grupi mõttekaaslastega, et on aeg luua midagi aktivistide heaoluprogrammi sarnast: otsustasin korraldada loodusmatkade ja heaoluürituste sarja eesmärgiga tegeleda oma keha ja vaimu hoidmisega ja õppida enesehoiu kohta. Algatasin need koosolemised, sest uskusin, et solidaarsuse ja ühise lõõgastuse tunne ning toetavad suhted on midagi, mida enese eest hoolt kandev aktivist vajab. Eesti liikumised vajavad tervemat ja rõõmsamat aktivisti, sest nii suudetakse pikas plaanis ka oma teemade eest jätkusuutlikumalt hoolt kanda.

Korraldajate seas oli minuga koos kuus eri ühiskondliku probleemiga tegelevat aktiivset noort, kes tegutsevad Feministeeriumis, LGBT Ühingus, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumises või muudes, rohujuuretasandil tegutsevates gruppides. Kutsusime kohtumistele aktiviste ja nende lähedasi feministide, kliimastreikijate, vaimse tervise, loomaõiguste, LGBTQ ning teiste inimõiguste ja keskkonna eest seisvatest liikumistest.

Aasta jooksul matkasime kokku ligi 60 kilomeetrit Nelijärve, Tõravere ja Pirita metsades, räätsadel Valgesoo rabas, käisime Paljassaares linde vaatlemas, kanuuga Emajõel, Paldiski tuulisel merekaldal, Tartu linnaroheluses ja Tallinnas Astangul endistel sõjaväealadel. Lisaks jagasime praktilisi nõuandeid kolmes seminaris, kus mõtestasime stressi ja söömise suhteid ning jagasime enesehoiunippe ja läbipõlemisest tervenemise kogemusi.

Nüüdseks on projekt lõppenud ja saame kokkuvõtteid teha.

Loe ka Sara Arumetsa intervjuud Läti aktivistidega, kes rääkisid aktivismi ja enesehoole olulisusest:

“Kui me enda eest ei hoolitse, ei saa me ka teiste eest seista”

Vestlustest ja tagasisideankeetidest koorus välja, et kohtumiste puhul hinnati kõrgelt vaba õhkkonda ja head seltskonda. Arusaamine, et aktivistid maadlevad väga sarnaste probleemidega, näiteks üksindusetundega, suurendas vastupidavust ja sisendas positiivsust. Üks osaleja kirjeldas seda nii: “Meenus, et jutuks tulnud probleemid pole oma korduvuses abstraktsed, vaid reaalsed inimesed maadlevad nendega kogu aeg.”

Positiivseid emotsioone tekitavas looduses üheskoos aja veetmine andis võimaluse korraks argielust välja lülituda ning uusi kogemusi ja tutvusi saada, aga teha seda just turvalises õhkkonnas – koos inimestega, kes jagavad sinuga sarnaseid väärtusi. Mõnus oli vahelduseks olla inimeste seas, kellele ei pidanud nullist selgitama, miks ebavõrdsuse vähendamine on oluline.

Et osalejatele enim meelde jäänud enesehoiunipid ei jääks vaid meie teada, siis jagame teilegi:

• Mine loodusesse! Regulaarselt looduses käimine aitab keha maandada ja stressihormoonitaseme alla tuua.
• Võta pause ja puhka, enne kui tunned, et pead aktivismist täielikult loobuma. Kui ei jaksa, ära sunni end. Abi võib olla mõnest hobist, mis mõtted eemale viib, et värskena tagasi tulla. Mõned grupi liikmed on leidnud vaheldust vibutrennist, tikkimisest, potipõllumajandusest, kollaažide tegemisest või rannast leitud kivide küünelakipõhjadega värvimisest.
• Ära piitsuta end, sest see võimendab stressirattasse kinni jäämist. Üks osaleja kirjeldas seda nii: “Tundub, et paljusid vaevab vajadus end teiste ees tõestada – olgu siis lapsepõlvest pärinev ja aktivistina võimendunud vajadus või midagi muud. Selle tõttu võetakse liiga palju kohustusi, stressatakse nende täitmise võimatuse pärast ja võidakse lõpetada aktivistide põrgu kõige madalamal ringil.” Hea nipp on seada endale realistlikke, saavutatavaid lühikese perspektiivi eesmärke lisaks suurele eesmärgile. Nii tunned oma tööst rohkem rõõmu.
• Nukruse ja masenduse liginedes tuleks kiiremas korras usaldusväärsele sõbrale helistada ja ükskõik millest vestelda: kas sellest murest või niisama igapäevastest asjadest. Peaasi, et taastad tunde, et sinu ümber on veel inimesi, sa pole üksi.
• Lõpetuseks, kuidas hinnata seda, kas su vaimse tervise olukord on piisavalt murettekitav, et võtta mõne spetsialistiga ühendust? Ühe osaleja sõnade kohaselt on hea mõte hinnata seda nii: “Mõtle sellele, mida sa vastaksid oma sõbrale, kes kirjeldaks enda niisugust seisundit, kus sina praegu oled. Pärast seda võtsingi psühholoogidega ühendust ja sain abi, millest oli mu jaoks väga palju kasu.”

Selleks aastaks said matkad ja seminarid läbi, aga kui soovid tuleval aastal koos korraldada ja meid oma lemmikrajale juhatada, siis võta ühendust.

Loe ka Sara Arumetsa intervjuud Läti aktivistidega, kes rääkisid aktivismi ja enesehoole olulisusest:

“Kui me enda eest ei hoolitse, ei saa me ka teiste eest seista”

Kohtumised said teoks tänu SA Archimedese noorteagentuuri vahendatud Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi algatusele “Kohalikud solidaarsusprojektid”.