Kuidas rääkida arengumaadest ausalt, õiglaselt ning stereotüüpidesse laskumata? Kuidas kajastada ebaõiglust ja vahel ka kohutavaid inimtragöödiaid nii, et väldime liigset sensatsioonilisust ja säilitame asjaosaliste inimväärikuse? Toome siin välja tähtsaimad põhimõtted millest eetilises teavitustöös võiks lähtuda ja lisame näiteid praktikast.

Sobivate sõnumite leidmine on keeruline küsimus, millega arengukoostööga tegelevad organisatsioonid ja meedia igapäevaselt kokku puutuvad. Tegelikult puudutab see teema paljusid teisigi – poliitikuid, turundajaid, tõlke, reisiblogijaid, fotograafe, õpetajaid ja kõiki inimesi, kes jälgivad maailmas toimuvat ning arutavad selle üle töökaaslastega kohvipausi ajal või õhtul köögilaua ääres.

Vastused aga ei pruugi olla nii keerulised, kui meile esialgu tundub. Arengumaid ja nende ees seisvaid väljakutseid puudutavate sõnumite ja piltide valimise juures on kõige tähtsamad kolm lihtsalt põhimõtet:

• Lugupidav suhtumine kujutatavate isikute inimväärikusse;
• Veendumus, et kõikidel inimestel on võrdsed õigused;
• Tõese, solidaarse ja õiglase kajastamise edendamine.

Kui oleme need põhimõtted enda jaoks selgeks mõelnud ja omaks võtnud, siis ei tohiks edasine kuigi palju raskusi valmistada. Kiire elu juures on siiski hea, kui on olemas konkreetsed soovitused ja selleks on Euroopa arengukoostöö kodanikuühenduste võrgustik CONCORD oma teavitustöö heas tavas toonud välja kaheksa eesmärki, mida võiks igal võimalikul juhul püüda täita:

• Valida pilte ja sõnumeid, mis põhinevad võrdsusel, solidaarsusel ja õiglusel.
• Esitada olukorda tõepäraselt nii kitsamas kui ka laiemas kontekstis, et parandada avalikkuse arusaamist keerukatest arenguteemadest.
• Vältida inimeste, olukordade või kohtade esitamist stereotüüpselt, sensatsiooniliselt või diskrimineerivalt.
• Tagada aineks oleva isiku (või tema vanemate/hooldajate) nõuolek ja teadlik osalus.
• Anda inimestele, kelle olukorda kajastame, võimalus oma lugu ise rääkida.
• Küsida ja vajadusel salvestada kirjalikult, kas kõnealused isikud soovivad oma nime avaldada või jääda anonüümseks, ning alati võtta nende soove arvesse.
• Lähtuda inimõiguste ja haavatavate elanikkonnagruppide kaitse kõrgeimatest standarditest.
• Järgida laste õiguste konventsiooni kõikidest standarditest, sest lapsi kujutatakse kõige sagedamini.

Nende ideede üle arutamiseks viis Arengukoostöö Ümarlaud 11. märtsil KÜSK-i toetusel läbi seminari, kus Eesti arengukoostöö ja maailmaharidusega tegelevad kodanikuühendused koos teiste huviliste ning Postimehe ajakirjanik Urve Eslasega arutasid, kui lihtne selliste põhimõtete järgimine tegelikult on. Jõudsime järeldusele, et ideaali poole püüdlemine on absoluutselt vajalik, kuid tihti on tegelik elu nii kirev, et õige ja vale vahele piiri tõmbamine on raske kui mitte võimatu. Alati peab analüüsima teksti või pildi konteksti.

Mis on stereotüüp?

Kõige elavam arutelu seminaril kujunes küsimuse üle, mida pidada stereotüüpseks lähenemiseks. Ilusa ja arusaadava selgituse sellele küsimusele leidsime Nigeeria kirjanik Chimamanda Adichie kõnest TEDx konverentsil, kus ta ütleb, et stereotüübid tekivad siis, kui kuuleme mõnest inimestest või nähtusest ainult ühte lugu ja laiendame seda kogu ühiskonnale. „Stereotüüpide viga ei ole see, et nad ei vasta tõele, vaid see, et neis on vaid pool tõde,“ lisab ta.

Arutasime ka selle üle, kas hullemaid stereotüüpe loovad dramaatilised pildid nälginud lastest (inglise keeles ka poverty porn, disaster porn) või pildid naeratavatest lastest. Pidev kannatavate laste nägemine võib luua arusaama, et kõik arengumaade lapsed (eriti Aafrikas) elavad nii hulludes oludes, kuigi see tegelikult tõsi ei ole. Rääkimata sellest, et meil puudub kindlus, kas lapse vanemalt/hooldajalt on küsitud luba delikaatseid terviseandmeid edastava pildi kasutamiseks (vaata nõusoleku küsimise kohta seminari slaididelt).

Samas on paljud organisatsioonid jõudnud arusaamisele, et neil lasub kohustus ümber lükata levinud negatiivseid kuvandeid. Paraku on enamasti lahenduseks olnud nn. vaese ja õnnetu inimese kuvandi asendamine naerusuise ja rõõmsa lapse omaga, mis on paljudes olukordades tegeliku konteksti seisukohalt samasuguseks karuteeneks. Leidsime, et õige oleks alati lähtuda kontekstist ning eelistada selliseid pilte, mis annavad kõige tõesemalt edasi olukorda ning säilitavad samas asjaosaliste inimväärikuse.

Kuidas suhtuda aga Marko Matvere kommentaari „ahvide ja poolahvide“ kohta, keda ta kohtas oma ümbermaailmareisil? Kas tegu oli iroonilise naljaga või ehtsa labasusega? Seminaril osalenud selles osas ühele arvamusele ei jõudnud.

Rahvusvahelises blogimaailmas on tähelepanu pälvinud ka mitmed abiorganisatsioonide reklaamid. Näiteks lugupeetud Piirideta Arstid tegi 2009. aastal telereklaamid „Poiss“ ja „Tüdruk“, kus üritasid olla diskreetsed ja mitte kasutada pilte kannatavatest lastest, kuid said siis kriitika osaliseks liigse anonüümsuse eest.

Kritiseeritud on ka maailmakuulsa moefotograafi Rankini ja abiorganisatsiooni Oxfam koostöös tehtud rõõmsate piltidega näitust Kongo DV sõjas räsitud kogukonnast. Fotograafi heatahtlikku soovi tuua killuke rõõmu kongolaste ellu ja juhtida eurooplaste tähelepanu kohutavale sõjale kritiseeritakse blogosfääris pinnapealsuse ja liigse ilustamise eest.

Ilmselt ei ole vaja meenutadagi kurikuulsat Kony2012 kampaaniat, mis oma ülipopulaarse video kaudu kutsus üles püüdma kinni Uganda sõjakurjategija Joseph Konyt, kuid langes koheselt nii suure kriitikatule alla, et põhjustas kampaania autori närvivapustuse. Sellest, kas Kony2012 oli geniaalne teavituskampaani või stereotüüpne ja naiivne maailmaparandus, oleme aasta tagasi kirjutanud Postimehes. Iirimaa arengukoostöö ühenduste võrgustik Dochas on oma blogisse koondanud suurepärase kogumiku kampaani kohta avaldatud kriitikast.

Loe ka neid artikelid: