Arvamusfestivali kohta tehakse sageli kriitikat, et inimesed ainult räägivad, kuid midagi ei muutu. Arengukoostöö Ümarlaud korraldas arutelu, mille keskmes olid kohalikud kogukonnad. Küsisime, mida saavad kohalikud omavalitsused ja inimesed ise ära teha selleks, et kogukonnad jääksid püsima ja oleksid ka globaalses mõttes kestlikud. Siin on kirjas üheksa head mõtet, mida saaks parandada ja kuidas võiks olla.

2. Maaomavalitsustel on aeg alaväärsuskompleksist üle saada. Ei pea ära tegema ainult miinimumprogrammi, saab palju rohkem ära teha. Selleks vajame aga rohkem koostööd. Talgute tegemine on tänaseks juba tavapärane, ent lisaks pargikoristusele või ehitamisele tuleks teha ka laiemaid projekte. Kogukonnaga saab koos mõelda, kuidas aidata erivajadusega lapsi, kuidas teha eakate elu mugavamaks, jne.

2. Pikk plaan tuleb omavalitsusest. Pisikene Lääne-Austria liiduma Vorarlberg seisis 1980ndatel silmitsi sarnase reaalsusega, nagu hetkel Eestis – inimesed lahkusid maalt linnadesse ja elu kogukondades hääbus. Olukorra lahendamiseks võttis liidumaa suuna rohelisele energiale, rohelisele arhitektuurile ning põimis kõik selle modernse tehnoloogiaga. Eesmärk oli kasutada maksimaalselt ja kestlikult kohapealseid ressursse ja võimalusi. Selle tulemusena kasvas töökohtade arv ja hetkel on liidumaa RKT 8% kõrgem Austria keskmisest.

3. Suhtlemine ja erinevus rikastavad. Suuremate linnade lähedal on palju “põlluasumeid”, kus elavad ühest sotsiaalsest klassist, sarnases vanuses perekonnad ja kus käiakse ainult magamas. Seal ei ole lasteaeda, poodi, ega kohvikut, mis annaks inimestele võimaluse suhelda. Teine mure on sellise asumite elanike ühesugune profiil – moodustub mikrokosmus, kus ei ole kedagi, kes normist erineks. Saksamaal on osades liidumaades seadus, et uuselamurajoonides peab vähemalt 20% ehitistest minema sotsiaalseks majutuseks ehk olema madalama üürihinnaga. Nii on igal pool tagatud ühiskondlik eripalgelisus.
   Hea näide on Kehra, kus erivajadustega inimeste peremajad asuvad lasteaia kõrval. Kui alguses kardeti, et kuidas saab “hullud” laste lähedale panna, siis nüüd on olukord selline, et lapsed käivad peremajades külas, kliendid käivad lasteaia sündmustel ja kohalik kogukond hoiab neid väga. Siin on oluline roll omavalitsusel, kelle ülesanne on oma inimestega suhelda ja muudatuste vajadust selgitada.

4. Kohalike seltside aktiivsus. Ideaalses olukorras saavad inimesed võimalikult palju ise otsustada ja teha. Ja kuigi inimesed tegelikult tahavad kohalikus elus kaasa rääkida, tundub see paljude jaoks liiga keeruline. Kas siis selle pärast, et väikestele kohtadele tavapäraselt on võim kinnistunud ühe seltskonna kätte ja teised kohalikud elanikud on käega löönud. Või sellepärast, et kõikidele muredele ja ettepanekutele on vallamajast vastuseks “Ei!”. Või head kaasamise ja koos tegemise süsteemi tegelikult ei ole. Iga omavalitsus peaks välja pakkuma formaadi, kuidas inimesed saaksid kohalikes asjades kaasa mõelda ja koos tegutseda. Kogukonna liikmed saavad aga koonduda ja üheskoos oma eesmärkide eest seista.

5. Roheline mõtteviis on kasulik nii loodusele kui kogukonnale. Linnaaiandust peeti kunagi nõukogude aja reliktiks. Täna on aru saadud, et ise toidu kasvatamine on majanduslikult kasulik, loodusele hea ja mis veel olulisem – see liidab kokku inimesi, kes elavad suuremates asulates, loob kogukonnatunnet. Armas näide on Tartu Hiinalinn, kus kogukonnaaedu harivad koos noored aktiivsed inimesed ja prouad, kes on terve elu linnas aialapi eest hoolt kandnud.

6. Ainult kiire internet töökohti ei päästa. Sageli mõeldakse, et kui maal on kiire internetiühendus, saab sinna elama minna küll – kaugtöö võimalus on ju olemas. Ent kohaliku kogukonna püsima jäämiseks on vaja mitmekesiseid töökohtasid, ainult kaugtöö võimalusest ei piisa. Kohalikud töökohad sünnivad kohalikest võimalustest, näiteks on suur potentsiaal rohelise energia tootmisel.

7. Transpordi nõiaring. Harvema asustusega piirkondades makstakse bussifirmale nii vähe raha, et buss käib väga harva. Selle tõttu pole ka sõitjaid, nii et dotatsiooni vähendatakse veelgi. Nii olemegi olukorras, kus ilma autota on linnast väljas pea võimatu elada. Kuidas saab rahul olla olukorraga, kus buss viib sind hommikul arsti juurde, ent tagasi saad alles kell viis õhtul? Üks lahendus on jagamismajandus, kus omavalitsus ostab bussifirmade asemel oluliselt paindlikumat teenust autojuhtide käest. Või isesõitvad autod, mida saab kasutada taksodena?

8. Mida mina saan teha? Soovitus igale inimesele – vaata enda kogukonda ja mõtle, mida saaksin oma kogukonnas enda peale võtta? Mis on see asi, millega saad nüüd ja kohe alustada selleks, et sinu kodukohas oleks kõigil parem elada? Julgust kõigile uute asjadega alustamisel!

9. Mida küsida kohalike omavalitsuste valimistel kandidaatidelt? Küsige läbi mõeldud ja põhjalikku pikajalist plaani, kus me tahame 50 aasta pärast olla ja miks? Ka poliitikul peab olema julgus unistada. Valija on omakorda see, kes saab nõuda loosungist sügavamale minekut ja dialoogi astumist.

Katrin Pärgmäe
Arengukoostöö Ümarlaua kommunikatsioonijuht

Foto: Kirimäe külaselts