Piirideta Arstid ehk Médecins Sans Frontières (MSF) on paljude jaoks tuttav nimi. Organisatsioon tegeleb meditsiinilise abi andmisega piirkondades, mida raputavad konfliktid, epideemiad, katastroofid ja sellest tulenevalt juurdepääsu puudumine tavapärasele arstiabile. MSF tegutseb kriisireguleerimise olukordades, humanitaarabi vajavate kogukondadega.

“It’s simple really: go where the patients are. It seems obvious, but at the time it was a revolutionary concept because borders got in the way. It’s no coincidence that we called it ‘Médecins Sans Frontières.’” – Bernard Kouchner, MSF founder

Liina on rahvatervist õppinud ja vabatahtlikuna Aafrikas töötanud „küüniline maailmaparandaja“. Niimoodi nimetas ta end mullu jaanuaris Müürilehes vabatahtliku töö võlusid ja valusid analüüsides. Skeptilisus aitamise osas ei ole siiamaani kadunud – kas on üldse võimalik kuidagi „õigesti“ aidata? Niimoodi, et aitamisest ka tegelikult kasu on? Saame Liinaga ühel jaanuariõhtul kokku, sest nüüd on ta Piirideta Arstide ridades Mosambiiki minemas. Tahame teada, et mis ja kus ja kuidas ja miks? Sigrid AKÜst küsib ja Liina jutustab.  

Tõe huvides tuleb tunnistada, et jutuajamise ajal arvas Liina, et ta läheb Ukrainasse tuberkuloosihaigete vangide seas kohortuuringu läbi viimist ja kohaliku andmebaasi püsti panemist algatama. Jaanuari viimastel päevadel tsai selgeks MSF’i paindlikkus – Liina saadetakse hoopis Mosambiiki HIV ravi tulemuslikkust hindama.

Kuidas sul üldse tuli see mõte minna?

Ma tegin enda jaoks nimekirja organisatsioonidest, kes töötavad minu jaoks õigetel põhimõtetel ja Piirideta Arstid oli üks nendest, mis sinna sõelale jäi. Tegelikult oli see üks mu favoriitidest. Selles valdkonnas on ka organisatsioone, mille töötamise viis minu arusaamadega päriselt ei ühti, mille kohta on palju kriitikat. Näiteks et rahastus tuleb kindlatelt riikidelt ja seega nad lähevad ainult kindlatesse piirkondadesse, rahastaja soovil. Piirideta Arstidel on neli olulist põhimõtet minu jaoks:

• Nad on neutraalsed. Ei ole vahet, millise poole esindajaga tegemist on, MSFi töötajad peavad kõiki abistama.
• Nad on neutraalsed ka oma rahastuses, tegutsevad eraannetuste abil. Kuna nad ei sõltu ühestki riigist, ei pea nad ka oma missioonide sihtriike rahastaja eelistuse põhjal valima. Sageli võib muidugi olla, et n-ö lauale nügitud riigis, mida rahastaja eelistab, on ka vaeseid ja abivajajaid, aga kas need on ikka alati need, kellel on kõige rohkem abi vaja?

• Räägivad avalikult sellest, milline on olukord koha peal. Püüdlus läbipaistvuse poole oli ka üks MSFi asutamise põhjustest (seda lugu saab lugeda siit). Ollaksegi kriitilised riikide, valitsuste ja ka iseenda suhtes – üks aus küsimus on, et mida oleks MSF saanud teha paremini 1994. aasta Rwanda genotsiidi ajal, mil hukkus ka sadu MSFi kohalikke kaastöötajaid.
• Nad ei arva, et lääne inglid päästavad maailma. MSFi töös välismaalastest ekspertide oluline roll just kohalike kolleegide välja õpetamine, et need suudaks oma jõudude ja oskustega edasi toimetada.

Lisaks, olen varem kokku puutunud pigem arengukoostöö ja kestliku arengu teemadega ning need huvitavad mind. Kriisireguleerimisest (disaster relief) ei tea veel nii palju, ent see tundub olevat oluline teema, millega end valdkonnas tegutsemiseks kurssi viia. MSFi puhul ei ole tegemist kogukonna tugevdamisega või kestlikkuse poole püüdlemisega, tegemist on väga konkreetselt esimese astme abiga, kriisisituatsiooni leevendamisega.   

Kuidas värbamisprotsess välja näeb?

Tegelikult algas kõik juba suve lõpus, hakkasin siis uurima, kuidas see käib. Piirideta Arstid on nii suur organisatsioon, seal on 35 000 töötajat ja nende ridadesse kandideerimine käib n-ö poti kaudu. Täidad avaldused ja ankeedid, seejärel pääsed intervjuudele ning kui ka need õnnestuvad, oled osa MSFi töötajate „potist“. Sa ei kandideerigi kindlale positsioonile. Pärast seda kui olin oma dokumendid ära saatnud, möödus 1,5 kuud kuni tuli kiri, et nad kutsuksid mu intervjuule – toimus paar jutuajamist, lisaks oskuste testid. Sealt „väljavalitute“ seltskonnast valitakse inimesi kindlatele missioonidele. Ise otsustada ei saa, värbamiskeskus vaatab konkreetse missiooni vajadust ja konkreetse inimese võimekust ning oskusi ning selle põhjal saadab inimesed missioonile. Enne missioonile sõitu tuleb läbida baaskoolitus. Minul läks isegi kaua aega koolitusse ja missiooni sihtkoha teada saamise vahel. Kuna samal ajaperioodil muutus Haitil üldine olukord halvemaks, tuli osadele koolituse ajal teade, et tehke oma programm lõpuni ja siis viie päeva pärast olete Haitil.

Muuseas, minu profiil on epidemioloogia ehk teisisõnu olen terviseandmete analüütik, mitte arst. Piirideta Arstide seas ei ole ainult tervishoiutöötajad ega arstid, on ka n-ö asjaajajaid toetavates tegevustes, lisaks tuleb katta igasugune logistika. MSF saadab pidevalt palju ravimeid ja muud vajalikku punktist a punkti b, seda sageli kohtades, kus maanteetransport on aeglane või ohtlik – nii on neil olemas ka oma lennukipark. Seal on näiteks vaja mehhaanikuid, kes masinaid korras hoiavad.

Mida need koolitused endast kujutavad, millest seal räägitakse?

Kõikidele, kes esimest korda Piirideta Arstidega missioonile lähevad, tehakse seitse päeva kestev hästi intensiivne ja kaasav baaskoolitus. Meie oma toimus Taanis, seal oli kohal ca 30 inimest, kõik erinevatest maailma riikidest. Läbitud teemade seas olid muuhulgas enese kaitsmine, julgeolek ja kultuurilised erinevused. Kusjuures selle kultuuride erinevuse päeva jooksul on ajaloos nii mõnigi kord juhtunud, et inimesed on harjutusi tehes püsti hüpanud ja teiste peale karjuma kukkunud. Väga oluline teema oli ka nö valge päästja kompleks – kuidas me tegelikult ei lähe kuhugi maailma päästma. Koolitusel oli veel see positiivne lisafaktor, et seal avanes võimalus viia läbi põnev antropoloogiline vaatlus. No et millised tüpaažid selles humanitaarabi ja kriisireguleerimise valdkonnas tegutsevad – mehed näiteks kippusid kuuluma selliste nuga hambus pommide eest jooksvate superman’ide sekka 🙂

Kuidas on Piirideta Arstide missioonil turvalisusega?

Kui oleksin Ukrainasse läinud, oleksin elanud Kiievis, seega otsesest ohupiirkonnast väljas. Igal pool nii ei ole. Sudaanis on praegu MSFi kõige suurem missioon, üle 100 välismaalase ja ligi 600 kohalikku inimest. Ja seal näiteks on õhtuti liikumispiirang, mingist teatud kellaajast enam õue ei tohi minna, sest see on ohtlik. Missioon kestab kokku kuus kuud, kolme kuu järel antakse nädal aega puhkust. See on eriti vajalik kohtades, kus eluolu suletud, näiteks Sudaanis või Keenias. Reegel on see, et puhkuse ajaks tuleb missiooni toimumise paigast eemale minna.

Millega peab Piirideta Arstide töötaja arvestama?

Kindlasti on vaja olla neutraalne – vahet ei ole, mida inimene sisemiselt tunneb, kõiki abivajajaid tuleb kohelda ühtmoodi. Pildistamise ja internetikasutuse osas on teatavad keelud. Näiteks ei tohi mundrikandjatega ühele pildile jääda. Blogi pidamine ja olukorra-ümbruskonna pildistamine on rangelt keelatud. Kogu kommunikatsioon käib MSFi keskkontori kaudu. Missioonil oleku eest makstakse palka, ent see summa on oluliselt väiksem kui nt ÜRO missioonide töötajatel. Seega meelitab Piirideta Arstid ligi pigem n-ö hipisid, kelle jaoks raha pole prioriteet. Organisatsioon palus mul välja mõelda ka n-ö elusoleku küsimused-vastused. Et juhuks kui keegi peaks mind röövima, oleks võimalik teada saada, kas ma olen lunaraha nõudmise ajal veel elus. Samamoodi tuleb missioonile minejatel kas MSFile või mõnele oma lähedasele usaldusisikule üle anda oma sotsiaalmeediakanalite paroolid. Et kui peaks midagi juhtuma, oleks võimalik neid hallata ja ka kinni panna. Kõlab kõhedalt, ent tegelikult kui selle peale hirmus hakkab, pole üldse mõtet missioonile minna.

***

Kui keegi tunneb, et tahaks rohkem teada või lausa ise Piirideta Arstidega liituda, võtke AKÜga ühendust, saame teid Liinaga kontakti viia!