Aastaid tagasi toimis enamik hoolekannet “kombinaatidena”, kus oli suur hulk rahvast ja vähe tegevusi. Tartu Maarja kooli õpetajad ja lapsevnemad otsustasid, et ei taha enam vanal moel toimetada. Maarja Külas on põimunud Eesti traditsioonid, eripedagoogika ja talupoja tarkus.

Ly Mikhem on Maarja Küla juhtinud 2003. aastast. “Töötasin 14 aastat eripedagoogina, siis aga võtsin pausi ja läksin erasektorisse. Sain palju teada äriettevõtete toimimisest, kuid sain ka aru, et selles valdkonnas töötamine ei ole minu südamesoov. Kui 2003. aastal nägin kuulutust, et otsitakse Maarja Külale juhti, võtsin kohe ühendust ja siin ma olen,” muigab Ly, kui sätime end Maarja Küla hubases kohvikunurgas juttu ajama.

Päev nagu igal teisel inimesel

Maarja Külas on erivajadustega inimestel tavalised elamistingimused ja nad peavad ise enda eest hoolt kandma. Peremajades elava 30 inimese elu on väga sarnane tavainimese päevaga – ärkad, teed ise hügieeniprotseduurid ja söögi ning lähed majast välja, kooli või tööle. Kodused tööd on samuti ära jagatud, nii et iga päev jääb üks inimene majapidamise toimetuste ja õuetöödega tegelema.

Järjest rohkem on ka ettevõtteid, kes pakuvad alltöövõttu või kutsuvad appi. “Näiteks Juhani Puukooli töötajad ütlevad, et teie noored oskavad kinni pidada tööajast ja teavad, et tööaeg on töö jaoks. See on igapäevase harjutamise tulemus,” räägib Ly.

Õhtul tullakse taas kodudesse, puhatakse ja leitakse mõni tore vaba aja tegevus, on see siis metsas jalutamine, ujumine, stiilipidu, kunstiring, muusika või tants. Intervjuu päeval on Maarja Küla õuel suur telk, kus elanikud harjutavad tsirkuseetenduseks. Möödudes näen rõõmsaid nägusid ja kuulen aplausi, kui klouniks riietatud esinejad üksteisele rõngaid viskavad.

Loomulikult ei käi uue õppimine nii mängleva kergusega, nagu see võib kõlada. Kuigi elukogemust on palju, jäävad elanike vaimsed võimed sageli väikelapse tasemele. Meie vestlusega liitunud tegevusjuhendaja Tiina kirjeldab, kuidas 13 aastat tagasi külasse elama tulnud tüdrukuga laua katmist õpiti – pikalt tuli öelda iga asja kohta, kuhu see panna. “Nüüd tuleb ainult öelda, et hakkame lauda katma ja kõik saab valmis ilma igasuguse abita, ” on Tiina rõõmus.

 Eriline õppekava

Maarja Küla teeb eriliseks koostöö Räpina aianduskooliga, mis on kestnud juba üle kümne aasta. “Meie elanikud on põhikooli lõpetanud ja oleme arengu usku, et inimesel peaks olema ka elukutse. Aiandus on meie igapäevaelu osa – meil on põld, peenrad, kasvuhooned ja kuna selle eest pidi hoolt kandma, siis tundus loogiline ühendust võtta Räpine Aianduskooliga. Räpina võttis väga usaldavalt meie esimese õpperühma vastu ja sellest kasvas välja õppeprogramm,” meenutab Ly.

Aiandus ei ole oluline ainult õppimise jaoks – kui astume kasvuhoonesse, käib seal vilgas töö, et veel augusti lõpus õitsevaid tomateid kärpida. Kogu hoone on viljadest lookas ja ise kasvatatud saak läheb elanike toidulauale.

Andekad kunstnikud

Maarja Küla töötubades ringi käies on seinad kunstiteostega kaetud. Kõigepealt põikame sisse vaibatöökotta, kus valmivad värvilised kaltsuvaibad. Puutöökotta astudes tervitab meid parasjagu puutööd tegev elanik Kristjan, kes näitab enda žarže Eesti dirigentidest. Pildid, mida mulle ükshaaval näidatakse, on tõesti head, sel kunstnikul on kätt ja silma.

Savikoja ukse taga on ratastool – mitmel elanikul on nii vaimne kui füüsiline erivajadus. See ei takista aga töö tegemist. Parasjagu ollakse ametis voolimisega, seinu katvatel riiulitel on lai väljapanek käsitööst alates nööpidest ja loomakestest kuni patjade, sauna istumisaluste ja savist lilledeni. Maarja Külal on pood Tartu Lõunakeskuses, kus nad pakuvad toodete müümise võimalust ka teistele erivajadustega inimeste organisatsioonidele.

Käsitöö toimub väärtustava taaskasutuse põhimõttel ja järgi ei jää midagi. Näiteks punutakse saia- ja leivakotid ise vannitoavaipadeks, tekstiilijäägid saadakse Uuskasutuskeskusest. Savikoja nurgas on ämber savitöö jääkidega, mis kogutakse kokku, et seda uuesti kasutada.

Kogukond aitab

Praktilise poole pealt ei saa üle ja ümber rahast – kuidas leida rahastust majade ehituseks, töötubade ehituseks, väljasõitudeks, vaba aja veetmise võimalusteks. “Minu käest on palju küsitud, kas eestlaste heategevus on kasvanud. Jah, iga aastaga on järjest rohkem inimesi, kes leiavad endale sobiva valdkonna ja toetavad seda. Alates esimeste majade ehitamisest on suur osa vahenditest korjatud Lions ja Rotary klubide kaudu, kes käivad meil külas, teavad olukorda ja on osa meie kogukonnast,” selgitab Ly.

Kogukond on väga oluline ka siis, kui uued elanikud külla saabuvad. Sageli on erivajadustega laps harjunud olema eriline, keda peres igal moel aidatakse, siin külas on aga kõik iseseisvad. Sisseelamisperiood on pikk ja alguses võib elanikule tuska teha tunne, et teised oskavad kõike teha, mina ei oska midagi, teistel on juba sõbrad ja mina olen üksi. Ly on märganud seaduspära: “Mida pikemaks jääb periood kooli ja iseseisvasse ellu astumise vahele, seda keerulisem on harjuda eluga kollektiivis, lahti lasta nii perel kui täsikasvanud lapsel.”

Lahkuma sättides küsin viimase küsimuse – kui kerge on personalil hoida vaimset tervist? Ly noogutab: “Märgata, millal vajan puhkust, supervsisiooni, on väga keeruline. Eestlastel on Tammsaare poolt kirja pandult komme, et nutan kirstu juures ära ja töötan edasi. Tegelikult peab teistega rääkima ja koos tuleb lahendus.”

Miks on nende tegevus oluline?

Kuigi tundub, et maailmas heaolu aina kasvab, siis selle kõrval kasvab ka ebavõrdsus ja seda palju kiiremas tempos. 2017. aastal omasid 8 meest sama palju vara kui kogu vaesem pool maailma elanikkonnast. See lõhe aina kasvab, nii inimeste vahel kui riikide vahel.

Ebavõrdsus võib väljenduda ka viisis, kuidas inimestesse suhtutakse – olgu need siis erivajadustega inimesed või väikeste lastega üksikvanemad.

Kestliku arengu mõiste võib tuttavalt kõlada, kuid selle sisu jääb tihti segaseks. Lühidalt öeldes on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. Eesmärke on kokku 17, kirjutasime ühe loo iga eesmärgi kohta.

Pikemalt eesmärgi 10 kohta – ebavõrdsuse vähendamine.

 

Lugude kirjutamist toetas Põhjamaa Ministrite Nõukogu, kuid selles loos esitatu ei pruugi esindada nende ametlikke seisukohti.