Minu GLENi praktika toimus Lõuna-Malawis Chididis. Sustainable Rural Community Development Organization (SURCOD) on keskendunud väikese mägiküla, Chididi arendamisele. SURCODi juht January Mwula on ise külast pärit ning veab selle arendust südamega.

Kokku olin SURCODi vabatahtlik kolm kuud. Minu partner oli Saksamaa GLENist Mathilde, kellega koos töötasime, jagasime maja, tegime süüa ja reisisime. Olime esimesed GLENi vabatahtlikud selles ettevõttes ja piirkonnas ning seega neile sama eksootilised kui kogu kogemus meile. Meie ülesanne oli säästugruppidesse kuuluvatele naistele ettevõtlusteemaliste seminaride korraldamine ning nende motiveerimine. Säästugrupid on ühendused, kus ühe piirkonna naised paar koda kuus kokku saavad ning koos raha hoiule panevad. Aasta lõpuks koguvad nad suurema summa, mille järel saavad naised ühiskassast laenu võtta. SURCOD julgustab naisi investeerima pigem oma väikese ettevõtte loomisesse, nii saavad naised kasu teenida ning vajadusel külas teistele tööd anda. Majandusliku iseseisvuse tõstmine on oluline osa naiste mõjuvõimu suurendamisest, mis on SURCODi eesmärk.

Säästugruppi kuulumine on au sees, ent see nõuab ka pikaajalist pühendumist ning korrapärast kooskäimist. Meie üks olulisi ülesandeid oligi naiste tegevuse toetamine ja motiveerimine. Selleks korraldasime seminare, kus nende küsimustega tegelesime, sama oluliseks sai ka lihtsalt naistega koos aja veetmine. Elasime sealsamas külas, hommikuti kohtusime allikal, kust kogu küla vajaliku vee sai. Üsna tihti tulid naised meile külla, et mõni minut juttu ajada ja vaadata, kuidas me oma asju ajame. Malawis on kombeks külla minnes oma lahkust näidata ning nii olid neil tihti kaasas tagaaiast korjatud banaanid, papaiad ja sidrunid või hoopis ämbritäis vett. Külalislahkus ja andmine on elu loomulik osa.

Teine elu loomulik osa on koos tantsimine ja laulmine. Iga koosolek algas ja lõppes alati nendega. Meie õppisime nii keelt kui tuharalihaste kasutamist, kohalikud said naerda ja võimaluse meid õpetada. Arvan, et kõige suurema mõju saimegi anda just tantsimise ja teiste igapäevaste tegevuste kaudu. Väikeses kogukonnas elamine ja toimetamine olid täpselt sama olulised kui ametlikud üritused.

Miks on seal piirkonnas fookuses naiste õigused? Malawis ei ela naised ja mehed ühesugust elu. Riigis, mille valitseja on üks kahest Aafrika naissoost presidendist, laiutab sugupoolte vahel veel suur kuristik.

Malawi on ka riik, kus haridustase määrab suuresti tuleviku. Siin ei ole küsimus selles, kui suur on õpilaste õnnetunne või missuguseid meetodid kõige efektiivsemad oleksid. Ei. Küsimus seisneb pigem selles, kellel üldse on võimalus koolis käia. Ja siit saabki ebavõrdus alguse.

Algkooli astub tavaliselt suurem osa küla lastest. Põhikooli keskel hakkab tüdrukuid vähemaks jääma ning gümnaasiumiklassidesse jõuavad väga vähesed. Üks põhjus on traditsioonilised korraldatud abielud, mis tüdrukud juba varakult koolist ära võtavad. See traditsioon on küll langevas trendis, ent maapiirkondades veel vägagi elujõuline.

Koolis ei saa tüdrukud käia ka teistel põhjustel. Väikeses Malawi külas ei ole neidudel võimalust osta hügieenitarbeid. Tihti jääb nende hariduskäik pooleli seetõttu, et neil puuduvad teadmised ja võimalus menstruatsiooni ajal hügieeni eest hoolt kanda, nii jäävad nad selleks nädalaks üldse koju. Õppimisse tekib lünk, millele tuleval kuul järgneb teine ja nii võtab tsükkel võimust. Nende teadmised jäävad liiga õhukeseks, et lõpueksameid edukalt sooritada ning järgmises klassis jätkata. Järeleõppimine on keeruline, sest tihti napib koolitarbeid ja raamatuid.

Kui tüdrukul õnnestubki kooli jääda, on tema kanda ka peresisesed “loomulikult võetavad” ülesanded. Küsisin kord ühelt 13-aastaselt neiult tema igapäevaste toimetuste kohta. Ta tõuseb teistest varem üles, et koristada ning isale ja vendadele süüa teha. Siis läheb mitme kilomeetri kaugusele asuvasse kooli, lõuna ajal jookseb koju, valmistab teistele süüa, peseb pesu ning naaseb pärastlõunaks kooli. Seejärel tuleb tagasi koju, peseb lõuna ajal kasutatud nõud, teeb süüa ja kui aega või päevavalgust jagub, õpib järgmiseks koolipäevaks. Olgu öeldud, et tolmu jagub Malawis alati ning puhtusest peetakse suurt lugu. Söögitegemine ei toimu elektri- või gaasipliidi peal, vaid ikka elaval tulel.

Ilmselt ei oleks hügieeniprobleeme kaelamurdvalt keeruline leevendada. Juba praegu on võimalik kogukondadel tellida heategevuse kaudu nt Afripade, mis on mitmekordselt kasutatavad ning pestavaid hügieenisidemed. Samamoodi saab tüdrukutele õpetada sarnaste sidemete õmblemist. Selleks napib aga julgeid inimesi, sest kõik, mis on peidus naiste seeliku all (jalad kaasa arvatud) on selle ühiskonna kaugemates kohtades siiani tabuteemaks.

Palju keerulisem lugu on traditsiooniliste soomudelite järgimisega. Naisi küll austatakse, ent mehed on siiski perede ja külade pead. Chididis olid mitmed naised liitunud säästugruppidega, et koos raha kõrvale panna, oma väike ettevõte luua, kasumit teenida ning sellega suurendada naiste osatähtsust külaelus. Kuigi pered said naiste ettevõtlikkusest otsest rahalist kasu, kartsid mehed, et majandusliku iseseisvuse tagajärjel ei austa naised oma abikaasasid enam piisavalt ning seni kehtinud ühiskonnamudel võib kaduda.

Sarnase eesmärgiga MTÜ-sid on riigis mitmeid. See üks võimalus, kuidas naiste tähtsust ühiskonnas tõsta ning nende häält kuuldavamaks muuta. Malawis jää juba liigub, linnades rohkem kui kaugetes maakohtades. Kui jõukamad pered panevad mõlemast soost lapsed meelsasti kooli, siis külapiirkondades jäävad rahapuudusel koolist eemale esmalt ikka tüdrukud. Mõttemallide muutumine võtab aega, aga ainult nii on võimalik anda tüdrukutele õigus võrdsetele võimalustele. Hariduse võimalikkust ei peaks määrama lapse sugu, vaid see võiks muidu nii meestekesksesse otsustajate ringi hoopis olulist ja vajalikku lisaväärtust tuua.

Kadri Kakkum
GLEN 2013

Fotod: Chris Banning, Mathilde Tomasella ja January Mwula

Chididi ootab ka sel aastal vabatahtlikku.
Info käimasoleva GLEN 2014 konkursi kohta: www.terveilm.ee/glen