Minu, sinu ja meie sõprade infovood ning keskkonnad on tänapäeval kõigil erinevad. Me avame oma lemmiku uudisteportaali, kuulame autos erinevas keeles erinevaid podcaste ja mis kõige olulisem  – meil on erinevad sõbrad sotsiaalmeedias. 2020. aastal kasutas sotsiaalmeediakanaleid uudisteallikana juba üle poole maailma inimestest ja seda vaid nende sõnul, kes seda tunnistasid. Samas 2018. aastal usaldasid sotsiaalmeediakanaleid uudistekanaline alla 35% eurooplastest. Miks me siis  elame erinevas maailmas?

Täna, 9. veebruaril tähistatakse 176 riigis rahvusvahelist turvalise internet päeva. Eestis on sel päeval fookuses kriitiline mõtlemine ja valeinfo leviku piiramine. On loogiline, et puhtalt mahu ning reeglite poole pealt tuleb keskenduda siin kanalitesse, kus on kasutajate poolt loodud sisu. Uudisteportaalide usaldusväärsuse üle teevad kontrolli teised organid ning lugejad hääletavad oma klikkidega. Sotsiaalmeediakanalid on aga pidevas soovis pakkuda just minule seda sisu, mida mina kõige rohkem tahan näha ja kuulda. Algoritmid töötavad ja Facebooki feedis on aina rohkem ja rohkem samasid nägusid, neid inimesi, kellega mina nõustun. Delfi esileht on kõigile sama, aga sotsiaalmeedia ei ole enam kellelgi ühesugune.

Ühes sotsiaalmeedia lõimes arutatakse selle üle, kuidas pääseda vaktsineerimisest ja teises selle üle, et 25. jaanuari seisuga oli süstitud 68 miljonid COVIDi vaktsiini 56 riigis, millest kaks ainult asuvad Aafrikas, sest riikidel ei ole lihtsalt raha, et sinna mandrile ravimeid osta. Muide täna avalikustatakse ka Eesti Aafrika regioonistrateegia 2020-2030, mille käigus saame teada, kuidas Eesti senistele kogemustele ja koostööle tuginedes luua tugevamat partnerlust Aafrika riikidega.

Samasuguseid täiesti erineva vaatega vestluslõimesid käib sotsiaalmeediast läbi iga päev. Mäletame ju kõik, kuidas näiteks räägiti Eestisse pimeduse varjus lennukitega saabuvatest pagulastest, keda peidetakse Tallinna ülikoolide keldris. Selliste infokildude valguses muutus mõned aastad tagasi teatudosa eestlaste meelsusest teise nahavärviga turisti või tudengit tänaval nähes kiiresti aksepteerivast ründavaks. 

Kuidas edasi? Kuidas me jõuame selleni, et kuigi minu ja sinu meediatarbimine on erinev, oleks see baasinfo, mis seal tuleb siiski õige. Ja kuigi tõde on vaataja silmades, siis kuidas me jõuame vähemalt selleni, et me kuulame oma ala eksperte, mitte ei levita edasi valeinfot. Käime koolis. Harime ennast, räägime lastele, kuidas internetis käituda ja millist uudist uskuda ja kus on TikTokis ja Facebookis ja Instagramis report nupp ja kuidas võõraid üldse ei tasu uskuda. Mure on selles, et seda kõike tehakse juba praegu ka. Ma olen ise koos õppinud inimestega, kes vaktsiine ei tunnista ja on veendunud, et USA valimistulemused olid võltsitud ning kliimasoojenemist ei ole. Või no kui on, siis mitte inimtekkelist vähemalt. Mina ja sina oleme koos töötanud, saunas käinud, ennast harinud ja me oleme kardinaalselt erineval arvamusel sellest, mis on tõde.

Võib olla oleme me õppinud liiga kitsalt. Ehk peaks rohkem keskenduma laiemale maailmaharidusele, mis seoks omavahel soolise võrdõiguslikkuse, kliimasoojenemise, migrandid ja majanduse. Sest seal on see seos olemas. Seni aga saab enne iga jagamist lihtsalt küsida „Kust sa tead?“. Sellise algatusega kontrolliti fakte juba 2018. aasta valimistel Eestis ja kontrollitakse edasi. Kontrolli ise ka.