Kas sa teadsid, et meil on olemas riiklik strateegiadokument nimega „Säästev Eesti 21“? Eesti jätkusuutliku arengu suunatähis pandi paika aastal 2005 ning selles dokumendis on kirjas, kuhu peaksime kestlikkuse plaanis aastaks 2030 välja jõudma. Strateegia siht on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad nõuded kestlikkusele ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilimine. Proovime olla moodsad olles samal ajal traditsioonilised (vt ka: Eesti etno, Eesti 2.0).

Arengukava vastu võtmisest on möödas üle kümne aasta ja algusest peale ei pidanud tegemist olema kivisse raiutud käsulauaga. Sel sügisel otsustas SAK* – härjal sarvist haarata ja SE21-le kriitilise pilgu peale visata. Sest dekaadiga kipuvad mõned arusaamad vananema, uued asjad peale tulema ja ümbritsev keskkond võib üsna suure muutuse läbi teha. Kas Sina mäletad, mida tegid aastal 2005? Kui paljudes poodides sai osta õiglast šokolaadi? Kas keegi üldse sorteeris prügi? Kui paljud kasutasid teadlikult sõna „mahe“? Kas me juba muretsesime väljarände suuruse pärast?

Elu on muutunud strateegiakaugeks!

Tsiteerin strateegiat: „Strateegia põhiülesanne on vastata küsimusele – mida tuleks teha tagamaks Eesti ühiskonna ja riigi edukas toimimine ka pikemas perspektiivis?“ Äärmiselt huvitav on lugeda kirjas olevaid ennustusi üleilmsete trendide osas – milline oli globaalne ja ka kodune kontekst siis ja millisena seda nähti tulevikus. Eesti arengut mõjutavate trendidena nimetati muuhulgas globaliseerumise süvenemist, kohaliku identiteedi väärtustumist, tarbimisühiskonna levikut, erinevuste suurenemist ja polariseerumist nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes ning vajadust tasakaalustada tarbimisühiskonna varjukülgi. 2005. aasta Eesti puhul toodi välja, et inimestel on välja kujunenud ohutunne – kardetakse, et Eesti pole jätkusuutlik – ja et eestimaalaste soovide, vajaduste ning võimaluste vahel on selged käärid. Aga et samal ajal oli meil ka selge ühiskondlik ootus kooskõlastatud tegevuseks Eesti ühiskonna ja riigi tugevdamiseks ja valmisolek ühiste sihtide kokku leppimiseks. Kuidas meil sellega läks ja läheb, oskavad kindlasti hinnata ajaloolased. Nii saja aasta pärast.

Strateegia esitas Eesti jätkusuutlikkuse jaoks neli keskset eesmärki. Toon need välja koos valikuliste märkustega sisu ja sihttasemete kohta. Pikemalt saab lugeda dokumendist endast.

1. Eesti kultuuriruumi elujõulisus. „Kultuuriruumi säilimine on eeltingimuseks rahvusliku identiteedi säilimisele, mis omakorda motiveerib nii rahvuskeele kasutamist kui rahvuslike väärtuste au sees püsimist muutuvas ja globaliseeruvas maailmas.” Aastaks 2030 soovib SE21 jõuda rahvastikuolukorra stabiliseerumiseni ja rahvuskultuuri ning globaalkultuuri sünteesimiseni – oleme eestlased ja samal ajal ka eurooplased.
2. Heaolu kasv. “Heaolu on defineeritud kui inimeste materiaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldatus, millega kaasnevad võimalused ennast teostada ja oma püüdlusi ning eesmärke realiseerida.” Tõdetakse, et globaalses plaanis on meil heaoluga väga hästi, Põhja-Euroopaga võrreldes aga üsna halvasti. 2030 eesmärk on elatustase 80% toonase ELi keskmisest, kusjuures, mõõtmise aluseks ei ennustata aastaks 2030 enam SKT-d, vaid mõnd paremat mõõdikut! Keskmine eluiga on 77-78 aastat ja Eestist on saanud Põhjamaade Dublin – mitmekesine ja mõnus elu on ühendatud rahvusvahelise tootmise ja äriga.
3. Sidus ühiskond. See tähendab, meil on sotsiaalne kaasatus, regionaalne tasakaal ja tugev kodanikuühiskond. Soovitatav seisund aastal 2030 tundub mõnus: “Mitte-eestlaste integratsioon on jõudnud tasemele, kus inimese etnilisest päritolust lähtuvad erinevused tööhõives, osalemises poliitikas jms on minimaalsed. Kahe Eesti metafoor on unustatud, selle asemel räägitakse kirjust ja mõnusast Eestist.”
4. Ökoloogiline tasakaal. “Eesmärgiks on saavutada olukord, kus inimene ei käsitle keskkonda kui kaitset vajavate objektide kogumit, vaid kui tervikut, mille osaks ta ise on. Sihiks on looduse kui väärtuse ning ühiskonna keskse arenguressursi kooskäsitlus Eesti üldise edenemise kontekstis.” Aastal 2030 toimub Eesti keskkonna stabiilne ja teadmistepõhine haldamine. Riigihangetes on säästva tarbimise mehhanism!

Kuidas strateegia elule järele võiks jõuda?

SE21 toob välja Eesti võimalikud arengustsenaariumid, tõdeb, et Eesti peaks olema teadmuspõhine ja loetleb tegevused, mida taolise olukorra saavutamiseks tegema peab. Aga siin on paslik vaadata, mida SAKi fookusraport SE21-st arvas – kuidas see tänase reaalsuse ning üleilmsete kestliku arengu eesmärkidega suhestub? Siin on analüüsi kokkuvõtte lihtsasti loetaval kuuel leheküljel, siin saab lugeda pikka ja põhjalikku teksti ja uurida ülevaadet kõigi 17 ÜRO arengueesmärgi seostest Eesti arengueesmärkidega.

Iseenesest on analüüsi koostanud meeskonna ettepanekud selged. SE21 tekst tuleks ümber kirjutada nii, et 2005. aasta struktuur, st neli kestliku arengu valdkonda jäävad, ent neid täiendatakse vastavalt üleilmsetele ÜRO kestliku arengu eesmärkidele. Kultuur, heaolu, ühiskonna sidusus ja keskkond on kõik olulised, ent nad tuleb veidi ümber mõtestada ja valdkondi täpsustada. Kindlasti tuleb uuendada strateegia seda osa, kus kirjeldatakse globaalset konteksti ja erinevaid arengutrende – 2005 ei olnud veel rändekriisi, nii massilist internetikasutust ega asjade internetti. Venemaa ja USA said paremini läbi, kliimamuutused ei olnud ilmselged ega põletanud nii tuliselt, kodanikuühiskond oli nii kümme aastat noorem ja nõrgem.

Olukord indikaatoritega tundub üsna väljakutsuv – Statistikaamet ei mõõda hetkel kõike vajalikku ja osa mõõdetavast on vaid osaliselt asjakohane. Samal ajal ei ole otstarbekas üks-ühele ÜRO alaeesmärke üle võtta ja neid kõiki kuidagi mõõtma hakata. Ent Eesti säästva arengu näitajate süsteemi tuleks uurimismeeskonna hinnangul kõvasti laiendada. Lisaks soovitatakse säästva arengu põhimõtete tagamiseks edasi arendada mõjude hindamise süsteemi – et hinnataks poliitikate mõju ka sellest vaatenurgast. Lõpuks nenditakse, et meil oleks vaja tulevikuseire süsteemi ja välja anda tulevikutrendide raportit. Sest ette vaatamine aitab praeguseid otsuseid paremini teha.

Mõtteviisi muutus – abivajajast abi andjaks

AKÜ büroos pühime rõõmupisara, et selline analüüs on valminud ja sellised ägedad ettepanekud on tehtud! Eriti hea meel on meil selle üle, et erinevalt 2005. aasta strateegiast soovitatakse uuendatud SE21 strateegiasse sisse viia ka arengukoostöö ja globaalse panustamise mõõde: Eesti säästva arengu komponentide loendit soovitatakse laiendada 12-lt 18-ni, sealhulgas lisada arengukoostöö ja globaalse panustamise komponent eesmärgi „Sidus ühiskond“ alla.  

Olgem ausad, see on igati vajalik, sest Eesti ei ole saar keset tühjust, kelle teod ja tegematajätmised kedagi ei mõjuta. Lisaks oleme me ajaga jõudnud n-ö rikaste riikide klubisse, kuhu kuulumise tingimus on ka heaolurivi lõpus olevate riikide ja sealsete inimeste toetamine. Kõigil on õigus paremale elule ja kestlikust arengu loodud hüvedele. SE21 aja- ja asjakohasuse analüüsis on sõna „arengukoostöö“ mainitud 85 korral, mis on 85 võrra rohkem kui hetkel kehtivas SE21 strateegias. Nõrgemate järgi aitamise ja mitte kellegi maha jätmise idee on tugevalt sees ÜRO arengueesmärkides ja kui Eesti tahab tõsiselt saavutada Agenda 2030 ellu viimise, tulebki senisest palju enam tähelepanu pöörata ka kodust kaugemale. Analüüs ütleb nii: „Arvestades Eesti võimekust, tuleks Eesti säästva arengu kontekstis kaaluda ühtse arengukoostöö või globaalse panustamise alaeesmärgi sõnastamist – kõige sobivamana sidusa ühiskonna eesmärgiga seonduvalt. Sellist uuendust toetaks ka tõsiasi, et Eurostati säästva arengu näitajate süsteemis on eraldi jaotusena globaalse partnerluse indikaatorid.“ Samamoodi oleks kestliku arengu näitajate hulka vaja lisada arengukoostöö indikaatorid. Muidu ju ei saa arenguid mõõta.

Kokkuvõttes – tundub, et Eesti kestliku arengu mõte on saanud soovituse teha üks tore samm edasi üleilmse hoolivuse suunas. Muidugi, aja- ja asjakohasuse analüüs ning seal välja toodud soovitused ei tähenda veel automaatselt seda, et SE21 ka päriselt niipea uuendatud saab. Ja isegi kui seda uuendatakse, ei tähenda see veel, et midagi kohe – hopsti! – ka praktilisel tasandil kardinaalselt muutub, näiteks et arengukoostöö muutub poliitilisel tasandil kohe palju olulisemaks. Analüüsis ei ole otseselt mainitud poliitikate sidususe põhimõtet – et Eesti ja Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel tuleb kaaluda ka nende mõju vaesematele riikidele. Teisalt, tegemist on ju alles esimese sammuga.  Nii et ütleme kõik koos kõva häälega: „Globaalne solidaarsus peab olema osa Eesti kestliku arengu strateegiatest ja tegevuskavadest!“ ja teeme edasi tööd selle nimel, et strateegiat uuendatakse ja et ka praktika üllastele eesmärkidele ning kõrgetele sihtidele järele jõuaks.

* SAK – Eesti Säästva Arengu Komisjon, ühendab vabaühendusi, tegutseb Riigikantselei juures

Autor: Sigrid Solnik, Arengukoostöö Ümarlaua juht